Liina lugusid ja leide

Rohelised jõulud

2011-12-26T23:28:00.000+02:00

Mitte, et see kellelegi uudis oleks (kui siis võib-olla meie Ameerika sõpradele ;)), aga tänavu olid meil siin rohelised jõulud. Mulle iseenesest meeldib see Riinu väljenduses kõlanud rohelised oluliselt rohkem, kui mustad, nagu jõuluaegset lumepuudust tavatsetakse nimetada, ja mõni positiivne asi on selles ka. Näiteks sain ma jõululaupäeva õhtusöögiks ahjukartulite maitsestamisel kenasti rõdult tüümiani võtta. Ja kuusepuu oli võimalik vaevata (loe: paksu lumekihita) metsast leida ja koju tuua. Noo..., kui kõik ausalt ära rääkida, siis ei õnnestunud see meil mitte küll päris ilma vaevata - tegelikult võiks Indreku jõululaupäevast kuusetoomist vabalt mõne jõuluteemalise tobefilmi stsenaariumiks pakkuda :). Kõigepealt helistas ta mulle pärast paaritunnist otsingut, et oma emale ta ühe väikese kuuse leidis, aga meile koju ühtegi sobivat ei näi olevat. Veidi hiljem helistas uuesti ja teatas, et on juba mitukümmend meetrit jalutanud, et levipiirkonda jõuda ja telefonitsi abi kutsuda, kuna Rika oli kogemata auto akent alla lastes süüte sisse unustanud ja aku tühjaks lasknud. Ilmselgelt ei olnud vaja mulle kaks korda öelda, et lastel abi oodates külm naha vahele poeb, kui ma juba vaatamata Indreku manitsustele libeda tee ohtlikkusest, Palivere poole kihutasin. Halenaljakus ei ole sellega veel lõppenud - loomulikult eksisin ma metsa sissekeeramise teeotsaga, ei saanud levipuudusel õigete juhtnööride küsimiseks Indrekule helistada ja jäin mudamülgast meenutavale metsarajale kinni (seda viimast aitas õnneks neliveo sisselülitamine kiiresti likvideerida). Filmistsenaristid võivad siitmaalt ise edasi mõelda, meie loo võib lõpetatuks lugeda umbes nii, et kui siniste huultega lapsed ja minu raisku läinud 1,5 tundi, mis saia küpsetamiseks planeerinud olin, välja arvata, saime omale kena kuusepuu :)

Aga ajast on mul alati kahju, sest jõululaupäevaks ettevalmistuste tegemisel, eeskätt ajaplaneerimisel, on mul jätkuvalt arenguruumi. Poole oma jännisolekust võin sel aastal küll piinarikka nohu ja köha käes vaevlemise kaela ajada, aga sellegipoolest - miks ma iga kord veel 10 minutit enne külaliste tulekut lapp käes mööda tube ringi jooksen, samal ajal kui kõik teised on ammu oma toimetused lõpetanud, duši all käinud, triigitud-viigitud-ilusad? Indrek lohutas mind selle peale nii armsasti, et sina, Liina, oled kogu aeg, ilma puhtaks küürimata ka, ilus :)

Pidulaudade katmisel on meil juba sellest ajast kui Üllari lapsed ja meie Rika veel päris väikesed olid kuidagi niimoodi kujunenud, et lastel on oma väike laud. Ja ega ma poleks selgi korral suure laua taha lisakohtade tekitamisest mõelnud, kui Kerstini peika poleks meiega liitumas olnud. Jaa, pere hakkab meil vaikselt suuremaks kasvama :) Nii armas on neid vaadata. Kerstin voolis ja glasuuris koos meiega Hendriku kingipakki hoolega piparkooke... Jaa... :)

Selleaastased piparkoogid tegime kahest erinevast tainast ja kõige parem tuli kombinatsioon vanast heast Teele saiakohviku omast ja Rika koolis tööõpetuse tunnis tehtud tainast, mis oli esimesest heledam, pisut magusam ja vähem vürtsikam. Eelmise aasta tegijaid, Pipisid, hr Nilssoneid ja hobuseid tegime ka, aga selle aasta hitiks kujunesid hoopis väikesed pingviinivormid, mis Riin Hesburgeri lasteeinega kaasa sai. Üks peenike ja teine ümar :) Algul ei tahtnud meil piparkoogid kaussi ära mahtuda, aga tänaseks juba põhi paistab, kuna mina olen kõige suurem piparkoogisõber ja võiksin vist ainult nendest terve jõuluaja toituda.

Olgugi, et Üllari tüdrukud peaaegu mehelemineku eas, tegime iga-aastased nimedega piparkoogid ka ja traditsioonilise pildi, kus igaüks omanimelist peos hoiab (esimesed neist ulatuvad umbes nii kümneaastatagusesse aega). Mulle niiväga meeldivad sellised traditsioonid ja ma arvan, et ühel päeval on niisugustel sarivõtetel ka laste jaoks tähendus.

Jõulutoitude osas andsime sel aastal kalkunile (tegelikult küll ema õlavalule) puhkust ja Kati valmistas sealihast väga maitsva prae. Mina tegin sinna juurde ahjukartuleid, magusa tšillikastmega glasuuritud köögivilju, soolaseenesalatit ning Riinu soovil kartulisalatit ja ahjulõhe. Ema muidugi ei suutnud ju puhkust tõsiselt võtta ning soolas lõhet, vaaritas potitäie hapukapsaid ja tegi vaarikatega šokolaadi-toorjuustukoogi, mis oli jõuluõhtusöögi juurde mõnus lõpetus.

Ema tehtud šokolaadi-toorjuustukook vaarikatega

Sellest ma olen vist juba varem rääkinud, et umbes nii aastaid tagasi otsustasime ema ja Üllari perega, et jõuluvana meile, täiskasvanutele, kinke ei too. Et meie kingituseks on maitsev toidulaud, head veinid, rõõm koosolemisest…, aga ikka juhtub nii, et mõningad üllatuskingid lipsavad laste pakkide vahele :)

Lastega on aga nii, et mida suuremaks nad saavad, seda viletsamaks muutuvad etteasted (Rika nii toredasti vabandas, et no me koolis ju ei õpi enam luuletusi ja laule) ja seetõttu on viimastel aastatel jõuluvana eelistanud peresid, kus rohkem pisemaid ootamas. Riin selle eest valmistub täie tõsidusega ja muretseb, kas tal ikka jagub pakkide lunastamiseks piisavalt esitusi. Ning kõige toredam on see, et isegi kui päkapikuks kehastub tema kõige suurem sõber ja lemmikonu, tuleb luuletuse ettekandmisel väike närv sisse (mida seelikuserva kruttimine maandada aitab) :)

Võimlemiskava päkapikule

Kingitusi ja rõõmuhõiskeid oli muidugi jälle palju, aga kõige õnnelikum oli Riin päris enda uue telefoni üle - ilus väike valge, Lotte oma muidugi :), helinaks filmi tunnusmuusika, lisaks palju vahvaid jutte onu Klausilt, Giuseppelt jt. Nüüd võib kooli minna küll :)

Toast õue vaadates on need rohelised jõulud ju täitsa ilusad :) Kui muidugi meri ennast selle tormiga viisakalt üleval peab ja meile tuppa tungida ei plaani...

Aga kõigile blogisõpradele soovin vana aasta ärasaatmisel just Teie soovide ja plaanide täitumist - tulgu uus siis särtsu ja glamuuriga või vaikse koduse olemisega ning olgu eelmistest veelgi parem!

Barbied või Tallinna Ülikool

2011-12-05T19:58:00.001+02:00

Riin ehitab suure toa põrandal barbiedele ja bratzidele legoklotsidest elamist. TV3 Rahaaugu saate reklaamipausi ajal siseneb ta magamistuppa, kus ma parajasti Sotsiaalse analüüsi meetodite ainekursuse grupitööga tegelen ja ütleb:

"Emme, kui sina ja issi läheksite sinna saatesse ja tuleksid kategooriad nukud või autod, siis issi valiks kindlasti autod."

Mina: "Jaa..."

Riin: "Aga kui tuleksid kategooriad Barbied või Tallinna Ülikool, siis sina hüüaksid kohe Tallinna Ülikool, Tallinna Ülikool!"

Mina: "Eeee..."

Rika kolmandast toast: "Riinu, tule siia, sa oled niiii armas :)"

***

Ma nüüd lähen mõtlen natuke oma elu üle järele, millise jälje see õppiva ema eeskuju ikkagi lapsele jätab...

Suvest, veidi veel

2011-09-27T00:54:00.001+03:00

Plaanisin küll, et jõuan enne ametlikku sügise tulekut (mis minu lauakalendri andmetel algas 23.sept kl 12.04) veel ühe suvelõpu muljetuse siia blogisse kirja panna, aga näed, triivisin ikka servapidi sügisesse sisse.

No, parem hilja, kui üldse mitte, eks.

Nädalavahetusel oma pildikataloogis ringi sobrades, vaatasin, kui palju mõnusaid üritusi (Valge Daami Päevad, Augustibluus jm) meil siin oma õue peal tegelikult augusti kuus toimus, aga miskipärast on ikka nii, et muljetama kipud rohkem neist tegemistest, mis kodust natuke eemal aset leiavad.

Niisiis, sai meie poolt suvele väärikas punkt pandud augusti viimase nädalavahetusega, kui külastatud said kohad, mis juba puhkuse alguses To-Do Listis tegemist ootasid - Ahhaa Teaduskeskus, Põhjaka mõis ning tädi Taimi uueks ja talvekindlaks renoveeritud suvila Jõgeva külje all.

Jõgevale sõidu sättisime kenasti Küüslaugufestivali toimumise ajale, nii, et mitu head asja korraga. Vaatasin, et siin olen juba korra kirjutanud, et meele teeb rõõmsaks, et küüslaugulaadal ainult head kodumaist kaupa pakutakse ja selles osas ei pidanud pettuma ka seekord. Tegime ise ka mõned vähem ja rohkem impulsiivsed ostud. Sibulad-küüslaugud, suitsutatud ja kuivakala, ploomid ja suhkruvatt - need on ju niiöelda laadaklassika, aga valge nöörivaip - vaat see polnud plaanis. Küll ma kahtlesin (meenutades, kuidas Riin alles mõned aastad tagasi mööda heledakangalist diivanit kohukesega sõitis), kas on ikka vaja meile koju lumivalget põrandakatet, mida vaibamüüja sõnul on imelihtne tavalise survepesuriga pesta. Aga no ei olnud ükski mustuse varjamiseks kreemikas-beežikaks või hallikaks tuunitud vaip nii efektne ja ilus kui too valge, nii, et ära me ta tõime, eks paistab, mis juhtuma hakkab :)

Kui festivalist veel rääkida, siis aasta-aastalt on see aina laiemaid mõõtmeid võtmas ja küüslaugutemaatikast suuremaks kasvamas. Mis ühest küljest on ju hea - et tullakse peredega, ansamblid ja loosirattad, batuudid ja karussellid. Tundus, et käsitöömüüjaid oli toidu kõrval seekord rohkem esindatud ja mulle väga meeldisid nt uued Etno.ee ja Maarja ökokosmeetika tooted. Aga teisest küljest on oht laiali valguda, nii, et ühel päeval äkki enam küüslaugufestivalilt küüslauku osta ei õnnestugi :)

Tartu Ahhaa Teaduskeskusesse minekut olid lapsed juba pikalt oodanud, aga nagu üle-eelmisel suvel külastatud Maantee- või Mänguasjamuuseumis, oli sealgi meil täiskasvanutena vähemalt sama põnev kui lastel.

Riinule meeldisid kõige enam erinevad agregaadid, millega sai ennast kas kuskile kõrgustesse sikutada või sisse ronida ja trumli põhimõttel päri- ja vastupäeva pöörelda. Ja muidugi veeatraktsioon - sealt ei saanud teda muudmoodi tulema, kui lubadusega veelkord nöörtõstuki abil lae all ära käia. Aga keskuses oli alates peegellabürindist ja maa-alusest liftist kuni munast kooruvate tibude ja pesas ringi askeldavate sipelgateni nii palju huvitavat tegemist, et tulime varutud neljatunnise külastusajaga vaevu välja. Lisaks töötubadele ja väljapanekutele, mis sissepääsupileti hulka kuulusid, külastasime maailmatasemel planetaariumi, vaatasime erinevate keemiliste elementide koostoime esitlust ja tutvusime robotloomaaia asukatega.

Soovitan kõigile, eriti lastega peredele, selle põnevust ja avastusi täis maja külastuse ette võtta!

Siinkohal võiks mõelda ju, et ega rohkem häid asju ühele nädalalõpu väljasõidule mahu, aga te ei oska arvatagi, et parem osa on alles ees :)

Põhjaka kohta võib vist öelda, et seda ootasime meie Indrekuga umbes sama palju nagu lapsed jõuluvana, mis sest, et ühtegi värvilisse paberisse mähitud kingipakki meil ees terendamas ei olnud. Oli hoopis vana mõisahoone oma ürgses jõus ja lihtsuses, oli vaba ja sundimatu teenindaja Silver, oli palju head toitu ning vaatamata pilgeni rahvast täis laudadele, rahulikku kulgemist õhkav atmosfäär.

Põhjakast on kirjutatud palju lugusid - üks ilusam kui teine. Vaata siia ja sinna, loe siit või sealt, kiika seda juttu ka ja kui ikka ei usu, mine ise neile külla, kuid ole valmis, et sa võid saada lummatud isegi siis, kui sul on sama palju kainet meelt kui Indrekul ;)

Ning lõpetuseks ja kindlapeale last, but not least - tädi Taimi juures - oli nagu alati, soe ja kodune olemine, mille kohta sobib kõige paremini ütlus: "Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna" :)

Uus hobi

2011-09-20T23:39:00.000+03:00

Suvel, siis kui puhkuse nautimisest veel pea pilvedes ning töö- ja koolimõtted unustustehõlma vajunud, tärkas minus vastupandamatu soov millegi loomingulisega tegelemise järele. Ja kuna ma Haapsalu salli kudumiseks ilmselgelt veel valmis ei ole ;), otsustasin jõukohasema hobiga tutvust teha ning sõbrannale sünnipäevaks ühed kõrvarõngad ja käevõru meisterdada.

Kutsusin Rika koos tema sõbrannaga enesele appi kuulikesi, konksukesi ja siidipaelakesi valima ning pärast mõnetunnist meisterdamist olingi ehtepisikust nakatunud. Nii lahe töö!

Käed kibelesid muudkui uusi ja uusi traadijuppe väänama ja sama kiirelt loodu uuesti laiali lammutama. See katsetamise ja kokkusobitamise faas ongi mu meelest kõige põnevam osa selle meisterduse juures. Piisas vaid mõnel järgmisel sõbral/tuttaval mainida, et oi, kui lahe, kas sa teeksid mulle ka palun ühed kõrvakad, kui ma juba õhinal pärlipoe uksest sisse astusin, et sealt uute kuulikestega koju sammuda ja nokitsema asuda.

Need sinised (kehvakene pilt sai töö juures kiiruga telefoniga tehtud) said ka endale omaniku soovi arvestades ühe täitsa meeldiva käevõru kaaslaseks, aga pildile ühtse komplektina koos ei jõudnudki. Ega kõikidest eksemplaridest jõua ja polegi vajadust ju fotosid teha (juba ainuüksi Riin ja Rika annavad kordamööda tellimusi sisse nii, et käed-jalad tööd täis, aega siin veel fotografeerimisele mõelda).

Aga kuna ma materjali varumisel tegeliku kuluga kunagi päris täpselt arvestada ei oska (ikka jääb üksikuid kuulikesi üle), said ülejääkidest veel ühed sinised tehtud.

Endale ma olen tegelikult oma uue hobi joovastuses ainult ühed suvised punaste lipsukestega kõrvakad teinud :), aga see-eest neid väärikalt kohelnud ja suve jooksul üsna mitmeid kordi neis ringi lehvinud.

Naljaviluks sai vahepeal üks suurem kogus ökotoodangut meenutavat naiseilu ka valmistatud - neid takunööriga kaunistatud puust pallikesi riputasin lausa 6 paari koksude otsa, et kolleegidega suvepäevade stiilipidustustel kartulikottidest valmistatud kleitide juures ühtse kollektsiooniga laineid lüüa.

Viimatise tööna tegin kaks paari jällegi kingituseks - natuke keerukamat nokitsemist nõudvad valged sõstrakobarad ja lihtsa kokkusobitamise tulemusena vasekarva rõngaste juurde kombineeritud punased klaaskuulikesed.

Nüüd jätan mõneks ajaks oma aardekirstu talvepuhkusele ja pöördun tagasi akadeemilise võimekuse arendamise radadele, lootuses, et uus hobi mulle järgmiseks suveks selga pole pööranud ja traadid-lõiketangid kurvastusest roostekihti peale kasvatanud.

Banana bread ehk Palju õnne kallis Kristel!

2011-08-28T00:06:00.002+03:00

Kuidas seda öeldaksegi... et mis elul viga, kui sul elab kaugel Ameerikas rikas onu, kelle peale saab iga kell loota... või midagi taolist?

Minu lastel on ka ilus elu, sest neil elab kaugel Ameerikas helde ja suure südamega tädi Kristel, kes saadab neile erinevatel tähtpäevadel maailma kõige ägedamaid kingitusi, lisades sinna juurde elu armsamaid ja südamlikumaid õnnitluskaarte.

Tädi on tegelikult eksitav öelda, sest minu kauaaegset, väga head sõbrannat pole lapsed kunagi tädiks kutsunud ja tädina kujutame me üldjuhul ette üle keskea, korpulentsemat mõõtu prouat, mitte Jennifer Anistoni eestikeelset klooni. Tegelikult ka, kui mõnele naisele on ilu, naiselikkust, südant ja mõistust antud, siis on see minu kauge, kallis sõbranna Kristel.

Meie viimasest kohtumisest on nüüd möödas juba rohkem kui kuus aastat. Riin oli beebi, kui Kristel viimati kodus käimas oli. Ja aeg läheb ju kiiresti. Nagu teada, kasvavad eriti kiiresti lapsed. Kristel aga ei eksi minu tüdrukutele seelikuid, kleite, rannariideid, moodsaid T-särke või pusasid saates kunagi suurustega. Kõik on kui selga valatud ja otse moeajakirja kaanelt võlutud. Rika ja Riin on neist pakkidest alati nii elevil, mis sest, et ammu pole enam aeg, kus välismaalõhnalised kommipaberid lapsi erutusest värisema panid.

Asi aga pole kaugeltki ainult välismaas. Asi on Kristelis, kes on iga kingitust mõelnud, planeerinud ja hoolega valinud. Näidake mulle tüdrukut, kellele ei meeldiks liblikatiivuline ehetekarbike, mille kullavärvi sisekaanele on graveeritud tema nimi. Või teismelist, kes võib koolikotisahtlisse ritta seada omanimelise märkmepaberi ja pastapliiatsid ning meigikotti laduda iga päev uue huuleläike. Või last, kes näeb multikakanali reklaamiklippides tuttuut Furby`t, Bratz`i, Polly Pocket`it või FurReal Friends loomakest ja järgmisel hetkel on see pakisaadetisena tema süles. Seda loetelu võiksin jätkata hommikuni.

Siiski, olgugi, et Kristel iga kord paki ja kaardi juurde ka mõned paberile prinditud pildid endast ja oma armsast pojast saadab, kasvab minus igastus päris kohtumise järele aasta-aastalt aina suuremaks. E-mailindus, telefon, skype - kõik on olemas, aga see pole ikka see.

Oh, läheb käest ära. Plaanisin mõnerealise postituse Kristeli saadetud retsepti järgi tehtud Banana bread`ist teha, aga sõrmed kirjutavad midagi muud...

Luban, et jätkan rõõmsamal toonil.

Ühesõnaga, muidugi me ju kirjutame ja sõnumineerime teineteisele, helistame küll harva, sest mulle ühtepuhku tundub, et pole just parasjagu sobiv aeg (ajavahegi 8 h). Pealegi ei tule mul helistades pooled jutud meelde. Ja mulle meeldib kirju saada, veel enam, neid korduvalt üle lugeda :), vajadusel paberilegi printida. Jah.

Hiljutine vajadus väljaprintimise järele oligi siis, kui Kristel mulle oma pika kirja lõpetuseks lisas: "Saadan sulle yhe retsepti, v2ga ameerikalik, aga uskumatult maitsev" (kirjaviis muutmata ;))

Banana bread:

3 muna

2 cupsi suhkrut

1 cup 6li

2 tl vanilliini

2-3 riivitud zucchinit

2 cupsi jahu

3 tl kaneeli

2 tl s66gisoodat

1/2 tl kypsetuspulbrit

1 tl soola

3 v2ga ylekypsenud banaani

1 CUP=250 ml

Suurde kaussi kombineeri munad, suhkur, 6li ja vanilliin. Sega h2sti ja lisa zucchini. Teise kaussi miksi kuivad komponendid – jahu, kaneel, sooda, kypsetuspulber ja sool. Sega kuivad komponendid ja muna-mikstuur kokku, lisa purustatud banaan. Segu on 2-e keeksivormi jaoks (siin 6eldakse loaf pan). Keeksivorm 6rnalt 6litada ja natuke raputada jahu. Mina kasutan 1X fooliumvorme, k6ige mugavam, neid ei pea 6litama ega jahutama eelnevalt. Kypseta 180-200 kraadi juures 45 min-1h.

Tõesti said keeksid uskumatult maitsvad. Suvikõrvits, mille uputus praegu ju enamikke aiaomanikke kimbutab, andis tainale kohevust ja õhulisust, samal ajal oli keeks ahjust välja võttes tihe ja justkui raske. Maitse poolest aga suvikõrvitsat koosluses keegi ära ei arvanud, küll oli tuntav banaani mekk (sellest ilmselt ka keeksi nimi).
Tegin targemate eeskujul toorjuustust, tuhksuhkrust ja laimist miskise katte ka, aga sellega juhtus huvitav lugu. Esimest korda keeksi tehes, tuli mul kate selline tugev kreem, mida lusikaga paksu kihina peale määrisin. Ühe keeksi võtsin siis külakostiks sõprade aiapeole kaasa ja Rika alias Lapsesuu Ei Valeta küsis tee peal: "Kas küpsetasid leiba ja määrisid niiviisi võid peale?" :)
Teist korda tehes (pildil) tuli aga kate nii vedel, et pärast kahte lusikatäit tormasin fotoka järele, et enne kreemi vaagnale valgumist midagigi pildile saada. Kusjuures, mõlemal puhul toimisin enda hinnangul täpselt samamoodi (toidutehnoloogidel on siinkohal kindlasti loogiline seletus olemas).

Aga see Banana bread`i postitus siin 28.augusti hakul ei ole midagi juhuslikku. Aitäh, kallis Kristel, selle mõnusa retsepti eest ja PALJU, PALJU ÕNNE SULLE sünnipäeva puhul! (võttes kapist US sümboolikaga hiigelsuured teekruusid ja kujutledes end Sinu juurde keeksinaudingust osa saama ;))

Pühendusega toidu(blogimise)le!

2011-08-16T23:08:00.021+03:00

Head sõbrad, minu tänane postitus on pühendatud toidule! Hüüumärgiga seetõttu, et palun varuge aega - tegemist on läbi aegade pikima toidupostitusega siin blogis, et kuidagigi välja teenida avansina antud au kuuluda Facebooki toidublogijate kommuuni koos selliste toidubloginduse lipulaevadega nagu Pille, Mari-Liis, Liina, Ragne, Piret, Tuuli, Juc, värskelt areenile astunud, kuid juba laineid lööv Britt ja paljud teised.

FB iseenesest ei ole küll koht, mida ma igapäevaselt kasutaks (ausalt öeldes, ma ei julge tunnistadagi, aga liitusin selle portaaliga (ilmsesti viimase eestlasena) alles kolm kuud tagasi ja seda ka olude sunnil, kuna selgus, et sealtkaudu jagatakse lausa ametlike tööreiside lennuaegu), aga suur au ja privileeg on see sellegipoolest - olla kursis blogardite erinevate üritustega, saada teavitatud uusimatest restoranidest/söögikohtadest/turgudest/laatadest/reisisihtkohtadest jpm, rääkimata jagatud hoidistamis-, keetmis-, või küpsetamisnõuannetest.

Seda, et ma toidublogide pidev jälgija olen, ma ei salga. Kohati võib kõrvaltvaatajale tunduda, et tegemist on lausa diagnoosimist vajava sõltuvusega :P No aga mis sa teed, kui kommentaariume mööda muudkui uutesse kodu- ja välismaistesse blogidesse satud (alles hiljuti avastasin näiteks siit ühe väga ilusate fotodega apetiitse blogi)! Seda lõbu aga ei jagu üldjuhul kuigi pikaks ajaks. Hetkeks, mil lapsed ja mees minuga kontakti saamiseks juba pooltoonidelt üle valjuhääldi peale on lülitunud, vajutan korraga 25 exploreri vahekaarti kinni ja naasen virtuaalmaailmast pärisellu :) Pealegi, ega kõik inimesed saa ju laulukaare all (loe: areenil) seista. Pealtvaatajaid/kuulajaid peab ikka ka olema :)

Jah, aga kui nüüd teisest küljest asjale vaadata, siis blogi siltidest on mul tõepoolest kõige rohkearvulisem "kokkamine" (nojah, "pidupäevad" on tegelikult kohe kannul, aga see on absoluutselt loogiline, sest kuidas saabki üldse kokkamata pidutseda) nii, et võtan heameelega vastu kõik (välja)kutsed blogardite üritustele ja loodan ehk ühel päeval ise ka nende toredate inimestega silmast-silma kohtuda. Head toitu ma ju armastan - kes tähelepanelikumalt blogi lugenud, on märganud, et toidust mööda ei saa ma üldjuhul ka reisi-, pere- või muidujutu silti kandvate lugude juures.

Nooh, nüüd ma olen vist küll juba piisavalt põhjendanud, miks selle kilomeetrise postituse toiduvalmistamisega täidan. Lühidalt öeldes, jagan Teiega mõningast hääd ja paremat, mida oma parimatesse aastatesse jõudmise puhul külalistele (keda siin juuli kuus üksjagu võõrustatud sai) pakkusin.

Ausalt öeldes, paneb kohe mõtlema, mida pidi nüüd läheneda. Kas külaskäikude kaupa - no, et selleks korraks vaaritasin nendele külalistele seda ja teiseks puhuks küpsetasin toda... või nagu kokaraamatu põhimõttel, et eelroog, põhiroog, magus... või tekitaks hoopis alfabeetilise nimeregistri ;-)))

No vaatame, hakkan järjest minema ja loodetavasti jõuan kuhugi välja :P

Marineeritud grillitud krevetid

Need said ülihead! Müüaksegi kohe sellisena puhastatult, sügavkülmutatult, kilostes pakkides. Otsustasin teha täiesti oma peaga ;-) marinaadi. Teadsin, et oliiviõli, laimimahl, tšilli, küüslauk ja koriander peavad kindlasti olema. Pärast maitsmist lisasin üksjagu mett, natuke soola ja pipart. Iga segamiskorra järel andsin Indrekule maitsta ja iga kord sain vastuseks: "Uhh, kui hapu!" Marinaad sai tõepoolest hapupoolne, aga pärast 6-tunnist maitsestumist külmkapis ja grillilt läbi käies, ei olnud krevetid üldsegi hapud, vastupidi, kõiki maitseid oli täpselt parasjagu.

Tegelikult, kahtluste hajutamiseks (et marinaadis midagi olulist puudu või üle poleks) korraks ikka googledasin ka ja heameel oli veenduda, et Juci retsepti - Taimaa Eesti pidude hitt krevetimarinaad koosnes sarnastest komponentidest (puudus vaid koriander, mille maitse aga minu meelest väga hästi sellesse kooslusesse klappis).

Ja et ma lubasin korralikku toidupostitust (mitte nagu tavaliselt, lihtsalt linkimist algallikale), siis retsept ka:

Vaja läheb:

1 kg puhastatud, sabadega krevette

1 dl oliivõli
2 laimi mahl
2 väikest tšillikauna
3 purustatud küüslauguküünt
2 spl mett
maitse järgi soola ja purustatud musta pipart*
*Juci kommentaar koostisainete loetelu lõpus on igati asjakohane: soola ja suhkrut niipalju, et soolasus, hapusus ning magusus tasakaalus oleksid.

Valmistamine:
Vala marinaad krevettidele, sega hoolikalt läbi ja jäta külmkappi vähemalt 6 tunniks maitsestuma. Seejärel lüki krevetid eelnevalt vees leotatud puuvarrastele ja aseta hetkeks kuumale grillile (väldi üleküpsemist, et nad kummiseks ei muutuks).

Fetajuustutäidisega pommurullid

Siin ma midagi oma peaga mõtlema ei pidanud :D. Retsepti otsisin välja nami-namist. Mugandusena kasutasin feta juustu aseainena 500 g pakkides müüdavat Saksa toodet Fetaki, mis sobis rullikeste sisse keerata küll. Said kenad suupisted peolauale ja otsa söödi, järelikult maitses :).

Vaja läheb:

2 väiksemat või 1 suurt pommut e. baklažaani (mul läks 2 suurt)

oliiviõli
soola, musta pipart
kuivatatud punet
100 g fetajuustu

Valmistamine:

Lõika pommu pikuti 5 mm paksusteks viiludeks. Pintselda viilud kergelt õliga ning prae kuumal grillpannil mõlemalt poolt kuldseks. Maitsesta soola, pipra ja punega. Lõika fetajuust kangideks. Aseta igale pommuviilule juustukang ning keera rulli. Aseta rullid ahjuvormi ning kuumuta 250-kraadise ahju ülaosas umbes 5 minutit, kuni juust hakkab sulama. Enne serveerimist puista rullidele hakitud maitserohelist.

Meil juhtus grilli gaas hetk pärast pommuviilude restile ladumist otsa lõppema, seepärast lasin viilud kuldse jume saamiseks enne ahju panekut lihtsalt tavaliselt pannilt läbi. Toimis ka nii :)

Avokaado-lõhekreem ja basiilikupesto

Avokaado-lõhekreemi ja pestot tegin ahjukrõbeda ciabatta peale määrimiseks. Suvise sünnipäevalapsena on mul ju äärmiselt lihtne peolauda planeerida. Indrek on alati ja meeleldi valmis midagi grillima. Minu tööks on siis sinna kõrvale miskit sobivat välja mõelda ja enamasti osutuvad valituks erinevad värsked salatid. Salati juurde jälle omakorda armastan ma ise (rääkimata lastest) ciabattat süüa ja loomulikult kostitan ma siis nõnda ka oma külalisi. Seekord mõtlesin, et vahelduseks võiks lihtsate oliiviõliga piserdatud, ahjus krõbedaks küpsetatud ja küüslauguga hõõrutud ciabattaviilude kõrvale pakkuda ka mingit määret. Et ma lõhekreemi topeltkoguses tegin, jagus seda ka veel järgmiseks päevaks. Siis tõstsin kuhjakesed heledatele seesaminäkileivakestele ja puistasin üle hakitud tilliga - maitses samuti väga mõnusalt.

Avokaado-lõhekreemi retsepti leidsin jällegi Pille juurest nami-namist :)

Vaja läheb:

1 küpset avokaadot

100 g suitsulõhet
150 g maitsestamata toorjuustu
maitse järgi sidrunist pressitud mahla
hakitud värsket tilli (seda ma panin kohe ohtralt)
soola, musta pipart

Valmistamine:

Lõika avokaado pooleks, eemalda seeme. Uurista viljaliha välja ning pane köögikombaini. Lisa köögikombaini ka toorjuust ning suitsulõhe. Peenesta ühtlaseks. Maitsesta kreem soola, pipra, sidrunimahla ja hakitud tilliga.

Pesto tegemisele lähenesin loovalt, kuigi blogides ja kokaraamatutes on koguste ja komponentide lisamise järjekorra kohta lugematul hulgal näpunäiteid (üks väga põhjalik õpetus Thredahlialt on näituseks siin).

Vaja läheb:

2 suurt peotäit basiilikulehti

2 küüslauguküünt
peotäis seedermänniseemneid või mandleid või pistaatsiapähkleid
u 50 g parmesani juustu (mina kasutasin Valio Fortet)
u 250-300 ml oliiviõli
pisut soola

Valmistamine:

Pane puhastatud küüslauguküüned, väiksemateks tükkideks lõigatud juust ja pähklid köögikombaini. Purusta peeneks. Lisa väikeste portsjonite kaupa puhtad ja kuivad basiilikulehed ja purusta needki. Sega segu ühtlaseks oliiviõliga ja vajadusel maitsesta soolaga.

Caesari salat

Juhuu! Meie saame ka nüüd Caesari salatit süüa! Kujutage ette, Haapsalus avati Rimi ja tööle on võetud müügijuht või varustaja või kuidas iganes neid kaubatellijaid, kes lettidel pakutava valiku eest vastutavad, nimetatakse, kes ei arvagi (nagu näiteks Konsumi või Selveri või Säästumarketi omad), et siin elavad inimesed ostavad ju ainult hiinakapsast (paremal juhul jääsalatit) - ega Te ometi mu hääles irooniat märganud? No, loodetavasti ma nüüd midagi ära ei sõnunud ja need kenad potikesed krõmpsude rooma salati lehtedega tervitavad mind edaspidigi Rimi lettidel.

Klassikalise Caesari salati retsepti võtsin aluseks siit (ehee, ära arvasite, nami-nami muidugi) ja olen kastet teinud nii toore muna, kui majoneesi baasil, vahel anšooviste ja teinekord lihtsalt topeltkoguse Worcesteriga, mõlemat pidi on keele alla viinud.

Vaja läheb:

Salatipõhjaks 2 puhmast rooma salatit

Krutoonide jaoks:

6 -8 viilu ciabattat
1 suur küüslauguküüs
saiakuubikutele piserdamiseks oliiviõli
peotäis riivitud parmesani juustu

Salatikastme jaoks:
1 toorest munakollast või 2 sl majoneesi (mina kasutasin Hellmannsi)
0.5 tl Dijoni sinepit
1 sl jagu sidrunist pressitud mahla
1 hakitud küüslauguküüs
0.5 tl Worcesteri kastet
2 -3 anšoovisefileed
4 -5 sl külmpressitud oliiviõli
soola, musta pipart
Salati peale puistamiseks peotäis riivitud parmesani (mina kasutasin Valio Fortet)

Valmistamine:

Rebi puhtad ja kuivad salatilehed väiksemateks tükkideks ning aseta suurele vaagnale või salatikaussi. Valmista krutoonid. Lõika ciabatta paksudeks viiludeks ja rebi viilud tükkideks (mina lõikasin korrapärased kuubikud). Aseta need ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli, puista peale hakitud küüslauk ja riivitud parmesan. Küpseta ahjus krõbedaks, lase jahtuda.

Valmista salatikaste (mina olen kõik kastme komponendid oma pisikesse köögikombainilaadsesse masinasse pistnud ja ühtlaseks vuristanud. Ja veel, peotäie riivitud juustu ka kastmesse lisanud). Retseptis aga on öeldud, et haki küüslauk ja anšoovisefilee hästi peeneks. Lisa toores munarebu või majonees, Dijoni sinep, sidrunimahl ja Worcesteri kaste ning vispelda kaste ühtlaseks. Nirista vähehaaval juurde oliiviõli, kastet vispliga segades. Maitsesta soola ja pipraga.

Kalla kastet salatilehtedele ning sega läbi. Lisa salatile krutoonid, puista peale riivitud parmesan ja serveeri.

Mozzarella salat ja kodujuustu-avokaado salat

Kui Caesari salati puhul oli tegemist klassikaga, siis need kaks salatit on puhtalt minu omavolilised laamendused kapis leiduva värske kraamiga :)

Ega siin muud kunsti küll pole, kui rebida salatilehed (esimesel juhul kasutasin frillice`t ja teisel juhul rooma salatit) parajateks tükkideks, nende peale laduda oma soovi järgi tomateid, värsket kurki, punase sibula rattaid, avokaadot ja siis kas rebitud mozzarella juustu või kodujuustu, puistada peale röstitud kõrvitsa-, lina-, päevalille vm seemneid ja valada üle vinegrettkastmega.

Kastme valmistamiseks segan kokku:

1 osa sidrunist pressitud mahla või palsamiveiniäädikat

3 osa külmpressitud oliiviõli
soola, musta pipart
vahel lisan 1 tl sinepit, teinekord mett

Arbuusi-fetajuustu salat

Seda salatit on isegi palju salatiks nimetada. Arbuusi ja sedasama pehmet, soolast fetakit, mida ennist pommuviilude sisse keerasin, oskab ju igaüks kokku segada. Aga ülepuistatuna röstitud kõrvitsaseemnete ja basiilikulehtedega ning üleniristatuna balsamico siirupiga, on tegemist väga mõnusa komplektiga, see tähendab salatiga ;-)

Lõhepirukas

Nüüd aitab salatitest. Tahaks juba millestki tahedamast lugeda, eks? Palun väga, siin on lehttaina-lõhepirukas. Retseptitu. Või õigemini, külakorda käiv katsetus, mis iga perenaise juurest väikese muganduse kaasa saanud. Pole teada, kelle juurest pirukas just täpselt alguse sai, aga minuni jõudis see vennanaise vahendusel.

Vaja läheb:

500-600 g lehttainast, millest pool rulli pirukapõhjaks ja teine pool katteks

Piruka sisuks:

300 g värsket, tükeldatud lõhet

150-200 g feta(ki) juustu (no mul oli vaja see 500-grammine pakk ju kuidagi otsa saada ;-))

jupike võis hautatud porrut (mina panin seekord vahelduseks hoopis värskeid spinatilehti)

hakitud tilli

sutsuke soola (palju ei tohi panna, juust annab juba piisavalt soolasust)

Kui rullimised, tükeldamised ja maitsestamised kenasti tehtud, näpi tainas servadest kokku, tee kahvliga piruka peale õhuaugud ja pintselda üle lahtiklopitud munaga. Küpseta 220-kraadises ahjus u 20 minutit, kuni pirukas on pealt kuldpruun.

Ajalehes põletatud kala

Sellest ülilahedast viisist kala küpsetada, lugesin esimest korda Tuuli blogist. Tänaseks oleme selliselt juba mitmeid kordi lõhet ja forelli teinud ja ma pean ütlema, et see kerge suitsune mekk, mis kala ümber mässitud ajalehtede põletamisest tekib, on nii mõnusalt õrn, et meeldib mulle isegi rohkem, kui mõnest korralikust maavanaisa suitsuahjust läbi käinud intensiivse maitsega suitsukala.

Tuuli on kenasti samm-sammulise valmistusõpetuse koos piltidega oma blogisse üles tähendanud. Mina teen lühidalt.

Vaja läheb:

1,5 kg lõhet või forelli

soola, pipart, tilli

üks suurem tükk küpsetuspaberit

12 suurt ajalehepaberi kihti

Võta sisikonnast puhtaks roogitud kala (pea ja saba jäta külge) ning maitsesta soola, pipra ja rohke tilliga. Tee küpsetuspaber märjaks ning mässi kala selle sisse. Seejärel hakka kala ümber ükshaaval ajalehepabereid keerama nii, et kaetud saaks ka pea ja saba.

Aja grill kuumaks, aseta kala grillile ning süüta ajalehed põlema. Põleta lehed kiht-kihi haaval ära, aeg-ajalt kala ettevaatlikut ümber keerates (põlemisprotseduur võtab aega u 20-30 minutit). Üldiselt peaks kala selle ajaga küpsenud olema, kuigi meil on paaril korral juhtunud, et selgroo juurest, paksemast kohast on siiski kala pisut tooreks jäänud ja 10 minutit lisaküpsemist vajanud. Valmis kalalt koori küpsetuspaber ümbert ära ning aseta vaagnale. Söö ja imesta, mida suudab lihtne ajalehepõletamine kalaga teha!

***

Vean kihla, et pooled lugejatest on siinkohal juba ammu tüdinenud ja blogist lahkunud :-P No pole midagi, homme võib ka edasi lugeda ;-) Tegelikult lõpp juba paistab, jäänud on vaid pidude lõpetaja, minu vaieldamatu lemmik, erinevates variatsioonides, kuid siiski klassikaline - toorjuustukook.

Valge šokolaadi kattega toorjuustukook

Idee klassikalist toorjuustukooki valge šokolaadi ja mooniseemnetega katta, jõudis minuni rohkem kui aasta tagasi Mari-Liisi juurest. Tegin seda siis Rika 13. sünnipäevaks, asendades täidises mustikad kirssidega ning tordil oli tohutu menu. Nüüd olen seda vaheldumisi kirsside, mustikate ja kõrvitsaga teinud, katnud nii valge šokolaadi kui hapukoore glasuuriga ja iga kord on tort kiiduavaldustega pärjatud saanud.

Vaja läheb:

Põhja jaoks:

200 g Digestive küpsiseid
75 g võid
2 spl pruuni suhkrut (Demerara, Muscovado vms)

Täidise jaoks:
450 g maitsestamata toorjuustu (kasutan Farmi oma)
150 g suhkrut
3 muna
1 laimi mahl ja riivitud koor
peotäis marju (ise olen proovinud mustikate, kirsside ja kõrvitsaga, aga kujutan ette, et väga hästi sobivad ka mustsõstrad, põldmarjad vms)
Glasuuri jaoks:
150 g maitsestamata toorjuustu
200 g valget šokolaadi

Kaunistamiseks:
mooniseemneid või röstitud mandlilaaste

Esmalt valmista põhi. Selleks purusta küpsised, sega sulavõi ja suhkruga. Suru segu 24 cm läbimõõduga, küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi põhja. Küpseta 200-kraadises ahjus 5-7 minutit.

Samal ajal vahusta suures kausis toorjuust ja suhkur. Lisa ükshaaval pidevalt vahustades munad. Sega hulka laimimahl ja -koor ning mustikad (või kirsid). Vala täidis põhjale. Küpseta 160 kraadi juures u 1 tund. Lase jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, siis toatemperatuuril ja pane täiesti jahtunud kook koos vormiga vähemalt 6 tunniks kuni üleöö külmkappi.
Enne serveerimist valmista glasuur. Sulata veevannil valge šokolaad ning sega toorjuustuga kokku ühtlaseks kreemiks. Määri vormist välja võetud tordi peale ja külgedele.

Kaunistamiseks puista tordi servadele mooniseemneid (või röstitud mandlilaaste) ja suru need spaatli või noaotsaga vastu torti, et kenasti kinni jääksid. Lisaks võid sisuvihjena kaunistamisel kasutada ka tordi täidiseks olevaid marju.

Koogi sisu pildistamistingimused olid kehvapoolsed - see on parim, mis Sugari ööklubi väliterrasilt välja andis võluda. Aga te ju ometi näete, et kirsside ja šokolaadiga ma ei koonerdanud ;-) Ja selgituseks olgu öeldud, et ülejäänud suupistelaud (mis maitses väga hästi) oli mul ikka peopaigast tellitud - no, et Te ei arvaks, et ma oma toidukotiga kohale laekusin. Magusat lihtsalt polnud neil pakkuda :)

No nii, ongi selleks korraks kõik! Vist. Või kirjutaks veel midagi...? Ehee, nali!
Minu sügav kummardus kõikidele toidublogijatele - see siin pole mingi lihtne töö ;)

Prangli vallutusretk

2011-07-28T23:49:00.002+03:00

Juuli keskel sai toimuma minu bakaõpinguteaegse kursuse kokkutulekuna juba meie kuues saarevallutusretk. Seekord Pranglile.

Eelmistel aastatel olen mõned read kirjutanud Vilsandi ja Abruka muljetest. Ja tagantjärele on huvitav meenutada, sest iga saar on eelmistest erinev ja omanäoline. Samuti tõdeme igal aastal kokku saades, et matkatraditsioon on üks tore asi, mida ikka jätkuvalt elus hoida.

Teada ju on, et saared ja suvi käivad kokku, nagu... nagu... eee, saared ja suvi :) See tähendab, et meie seltskond polnud ainsad nutikad, kes soovisid kesksuvel puhkust saarel veeta, eriti veel Tallinna külje all asuval saarel, mistõttu oli soovitud kuupäevadele majutuse leidmisega esialgu pisut tegemist. Kokkuvõttes meil aga vedas Mardi Puhkemajaga nii asukoha, saarel sündinud ja üles kasvanud ja saare elu-olu hästi tundva peremehe Taavi kui tema köögilembe kaasa Käde poolest.

Menüüs olid täpselt sellised toidud, mida saareturistid ootavad ehk kala, kala ja veelkord kala. Me lugesime kokku, et sõime vist kuuel erineval viisil valmistatud kala - suitsutatud koha, kohast keedetud suppi, suitsulesta, praetud lesta (peremees tõlkis meile, et kohalikud kutsuvad lesta kammeljaks ja kammeljat kivikammeljaks), kuivatatud särge ja hommikusöögiks pakutud mustal leival kilu. Mmm, kui mõnus see oli - limpsida kala puhastamisest kleepuvaid sõrmi ja rüübata sõõm õlut kõrvale. Kui mõni meie seltskonnast teise päeva lõunaks juba ütles, et kalast on nüüd küll mõneks ajaks isu täis söödud, siis mina oleks vast nädala jagu rahulikult veel kalast toitunud. Õhtuse sauna kõrvale grillitud lihavardad ei isutanud lõunast järele jäänud lestade kõrval kohe sugugi.

Aga Pranglil ei tegelenud me mitte ainult söömisega, vaid uudistasime ikka mööda saart ringi. Esimesel päeval tegi Taavi meile veoauto kastis ekskursiooni, tutvustades Prangli vaatamisväärsusi - ilusat männimetsa, maagaasi lätet, 1944. a. saare kohal toimunud õhulahingutes hävinud Saksa lennukimootori jäänukeid, Eestiranna kalmistut, saare Suurt Kivi, mille otsa roninud naised pidavat mehele saama (kivilt alla tulemisega kaasnes ka veel lapseootele jäämise legend ja muidugi vehkisime siis naistega kõik kribinal üles-alla käia :)).

Pranglil olles tuleb kindlasti külastada kultuuriloolise väärtusega Laurentsiuse kabelit koos külakalmistuga. See väike kirik meenutas mulle "Väike maja Preerias" sarja Pähklisalu kirikut - sama hubane ja armas, paras väikesele kogukonnale, kuigi kohalikku kirikuõpetajat Pranglil ei ole. Teenistusi käib pidamas õpetaja mandrilt.

Pildil on tukukott, millega jutluse ajal uinakut tegevaid kirikulisi üles koputati ja kuhu siis tukkumise trahviks lunaraha pidi poetama.

Lood, mis Taavi meile ekskursiooni jooksul jutustas, olid sellised lihtsad ja vahetud, mitte ülearu kuivade faktide ja aastaarvudega koormatud, kuid siiski piisavalt informatiivsed, et saare ajaloost ja praegusest elust ülevaadet saada. Minule jättis Prangli hea mulje. Tundus kuidagi selline elujõuline ja positiivse kuvandiga saar, millega sugugi paljusid väikesaari õnnistatud pole.

Omal käel tegime ka saare teisele küljele tiiru peale. Jalutasime majakani ja külastasime saare ainsat "kõrtsu" Must Luuk, mille lahti- ja kinniolekuaegadest teavitab kundesid töökorras valgusfoor. Kahju oli, et Pranglisaarte muuseumisse ei õnnestunud pääseda - sealne pererahvas oli endale pühapäeval linnakülastuspäeva teinud.

Teel majakani sai pool meie reisiseltskonnast aga osa heinatööderomantikast. Lõõpisime tee ääres heinakaarutustöid (oli vist selline nimetus, kui kuivavat heina reha abil ümber pööratakse) tegevatele külaelanikele küll "Jõudu tööle", küll "Kas on abi vaja?" jms, kui härra vastu hõikas, et tulge, aga tulge, meil on rehasid küll. Läksimegi.

See osa meist, kel lapsepõlveheinatöödest veel "helge" mälestus meeles, väga entusiastlik ei paistnud, aga minule säärane jõukohane (ja mis peamine, ajutine) rehaliigutamine täitsa meeldis :). Tegin kodustele näitamiseks mõned pildid ka, tundes samal ajal piinlikkust, et teised inimesed teevad oma igapäevast tööd ja mina linnavurle (et mitte päris öelda Kohviveski) pean tööd turismiatraktsiooniks. Aga tegelikult, kui teemat edasi arendada, võikski nad tulevikus saarekülaliste käest kaarutamise (niisamuti näiteks nagu paadiehituse, kalavõrkude vettelaskmise või autokastis sõitmise) eest raha küsida - raudselt leiduks nišiteenusele tarbijaid :)

Aga rohkem ma ei heieta :) Keegi ei viitsi ju nii pikki reisimuljeid lugeda. Võib-olla satutakse siia otsimootoreid pidi Prangi matka planeerides ja siis on tore, kui kellelegi vajalikku infot silma jääb. Peamine, et enda jaoks on märge maha pandud. Järgmisel aastal ju juba uued vallutused ja uued jutud!

Ilus pidu

2011-07-02T23:56:00.017+03:00

Mulle tundub, et kombinatsioon, mille me seekordsest XI noorte tantsu- ja laulupeost "maa ja ilm" osa saamiseks valisime - vaadata avamist ja esimest tantsuetendust esmalt laivis ning teist etendust ja laulupidu telekast - oli õige ja hea mõte.

Tegelikult oli suurte plaanide vahendamiseks lauluväljakule paigutatud ekraanidest etenduse ajal palju abi. Meie istekohad sattusid nii hästi just ühe ekraani lähedusse, et Riin peamiselt suurt välitelekat vaataski. Tantsule, mille lõpus ema, isa ja väikese lapse käed ühte seoti, plaksutas ta eriti suure õhinaga kaasa. Aga mõned kujundid jäid meil tabamata ka - väikelaste tantsu lõppu seatud kaisukaru ja võimlejate kriidikeksu avastasime alles tänaselt teleülekandelt. Mulle endale meeldis rahvatantsudest kõige rohkem see noorte armastuse tants, mille lõpus suur süda platsile joonistati, eriti need kohad, kus paaride suhtlemine lähedalt kaadrisse võeti :)

Aga võimlejate kavad - neid me ootasime ju loomulikult erilise ärevusega. Mõtleks, milline ettevalmistus- ja organiseerimistöö on olnud vaja ära teha, et see kõik nii kenasti kokku klapiks! Mäletan, kui juba millalgi sügisel Rika ühe valge ja teise punase kangatüki koju tõi, et need seelikuks kokku õmbleksin... Terve talve on harjutatud... rääkimata peole eelnenud nädalasest prooviperioodist.

Kotti pakkides ta korra nurises ka, et ei olegi seekord väga tahtmist sinna palavaga minna, aga kui etendusejärgselt tuletorni all kokku saime, õhkas ta suure vaimustusega: "Emme, kas sa nägid, ma olin m-tähe keskmine post" :) On ilmselgelt sõnul seletamatu, kui vägeva emotsiooni ja energialaengu see ühistantsimine annab. Mul käisid endalgi külmajudinad üle selja, kui noorte võimlejate liigijuht tänusõnadeks hõiskas: Aitäh, kallid võimlejad, meil ei olnud ühtegi värviviga!

Riinul oli Rikaga kohtumisest nii hea meel, nagu poleks aasta otsa õde näinud :), teel parklani ei lasknud kordagi käest lahti.

Minul oli ka koduteel (ja teist tantsuetendust televiisori vahendusel jälgides) hinges ülev tunne - toimunud on jälle üks suur eestlust ja rahva ühtehoidmist tugevdav pidu, mille idee ja lavale seadmise eest tahaks korraldajatele suurt tänu avaldada. Homme hommikul kavatsen end igal juhul varakult teleka ette sättida, et alates rongkäigust kuni lõpulauludeni peo viimasest päevast ka osa saada (ehk õnnestub Rikatki tütarlastekoori koosseisus kaare all silmata või lõpuridades Põhjamaad tantsimas näha). Väsinud peolise kojusaabumise puhuks plaanitud maasika toormoositegu peaks olema paras töö telekavaatamise kõrvale ;)

Edit:

Kolm minutit peale postituse avaldamist, 23.59 saan sõnumi Rikalt: "Sõidame bussiga kooli praegu. Kõht on täiega tühi, aga väsinud väga ei olegi. Tahaks veel seda kava teha. Kõik nutsid, et tantsupidu läbi saab..."

Kuueaastane Riin

2011-06-20T23:35:00.006+03:00

Vaatamata pikale pausile siin blogis, on mul hea meel teada anda, et kui Riinu ajutine ja üldse mitte laiaulatuslik tuulerõugepuhang välja arvata, oleme kõik täie elu ja tervise juures. Tegelikult oleme vahepealsel ajal mitmeid talletamist väärivaid hetki mööda saatnud, aga aina uute sündmuste lisandumisel, pole olnud mahti jäädvustusteks. Kõige olulisemat, Riinu kuueaastaseks saamist võtan aga küll veel kuu aega hiljem meenutada.

Riin on meil üks suur korraldaja ja organiseerija. Tema ei jäta naljalt midagi juhuse või üllatuse hooleks. Nii valis ta endale sünnipäevahommikuks hõbekuulikestega kaunistatud šokolaadikoogi, loetles üles Anna-Liisa kokaraamatust sünnipäevalauale soovitud piduroad ja "tellis" endale kingitusteks rulluisud, tuulelohe, liblikapüüdmisvõrgu, vahetatava peaga Barbie, jala peal mikrofoni ja A.Kitzbergi Piibelehe-neitsi muinasjuturaamatu. Viimase leidmisega nägi minu ema kurja vaeva. Oli pärast korduvaid internetipoodide külastusi valmis Haapsalu lasteraamatukokku läbirääkimistele minema - et äkki oleks kuidagi lapselapse soovi täitmise nimel võimalik mõningaid teavikuid siiski ka osta. Õnneks asi nii kaugele ei jõudnud :) Piibelehe-neitsi lühendatud versioon oli avaldatud Apollo raamatupoes müügil olevas Reet Krusteni koostatud Eesti muinasjuttude kuldraamatus, mis nüüd meie kodu raamaturiiulit ehib ja kus lisaks pikki otsinguid nõudnud loole leidub veel palju toredaid muinasjutte loomariigist, näkkidest, haldjatest ja metsavanadest, peretütrest ja vaeslapsest, vanapaganast ja paharettidest, lisaks veel hulk jõulumuinasjutte. Ilus on see raamat ka!

Aga Riinu kohta võib öelda küll, et kui ta on endale midagi pähe võtnud, peab ta selle saavutama. Kusjuures, see kehtib tihti pigem positiivses võtmes. Tal on olemas omadus, mida meie pere ja sugulaste ringis väga vähestel leidub - Riin on sihikindel ja tahtejõuline. Ta on valmis oma eesmärkide nimel pidama läbirääkimisi, pigutama ja tegema tööd, rutiinselt harjutama, isegi valu taluma (viimatist järjepidevust ilmutas ta 10 päeva tagasi oma esimest hammast välja kangutades ja ei heitunud enne kui varandus peos).

Rulluisu jutt tuli eiteakust. Arutasime Indrekuga omavahel, et suure tõenäosusega on ta sõitmaõppimiseks veel liiga väike ja harjutamisindu jagub täpselt esimese kukkumiseni, aga ei, sünnipäevaõhtu päike oli juba loojunud, kui harjutusplatsilt kojuminemise läbirääkimised vilja hakkasid kandma. Oleks meil lapsevanematena vaid rohkem viitsimist end kodust välja ajada, sõidaks Riin arvatavasti juba üsna vilunult ringi.

Kui siin juba kiitmiseks läks, ei saa mainimata jätta, et Riin on ka tubli võimlejatüdruk :) Nagu ma varem meenutanud olen, oli tal võimlemistrikoo seljas enne, kui ta kõndima õppis. Suur eeskuju Rika tirelitas muudkui ees ja Riin imiteeris iga liigutust järele. Nelja-aastaseks saades, ei olnud mul enam taganemisteed - helistasin treenerile ja viisin Riinu võimlemiskooli. Tänaseks harjutab ta lisaks rühmatreeningutele võimlemisõpetaja tütre pakkumisel tema käe all kord nädalas tunni jagu ka individuaalselt ning astus võimlemiskooli 15. juubelikontserdil üles väikese lisaetteastega. Muidugi oli mul ju emana uhke tunne oma last suurel laval esinemas näha. Peaasi, et ta pisike keha treeningutest liialt ei väsiks ja tegemiserõõm ikka säiliks.

Kuueaastane Riin on ka väga südamlik. Ta võib mind kallistada ja musitada lugematu arv kordi päevas. Tihti ronib ta sülle ja ütleb, et oled mulle kõige parem emme. Varakevadest hilissügiseni korjab Riin pea iga päev lilli. Kui ei ole jõudnud lasteaiahoovist noppida, otsib kodu juures murulapilt enne tuppa tulemist väikeseid õisi, et need vaasi panemiseks mulle ulatada. Alles täna teatas ta, et hakkab suurena lillemüüjaks. See vist sõltub suuresti olukorrast, aga viimatised karjääriläbirääkimised said meil peetud sünnipäevaks viineripirukaid küpsetades ja siis oli Riinul plaan koka ametit pidama hakata :)

Olgu selle ametiga kuidas on, soovime Sulle edu kõigis Sinu tegemistes, meie väike suur sõber Riinu!

Noortemoest osa saamas

2011-04-20T23:56:00.001+03:00

Foto: Arvo Tarmula

Laupäeval oli mul koolist koju kiirustamisega eriline rutt, kuna tahtsin tingimata kümnendat juubeliaastat tähistavat Haapsalu koolinoorte moeüritust "Haaknõel" vaatama jõuda. See on vahva üritus, kus võivad üles astuda kõik noored, kellel leidlikke ideid ja tahtmist oma loomingut lavale tuua. Sinna ülejala keegi ei lähe, valmistutakse juba mitmeid nädalaid varem ja astutakse üles tervete kollektsioonide ja lavalist liikumist hõlmavate numbritega. Eelmise aasta show, mis Rikale ja tema neljast sõbrannast koosnevale võistkonnale "Pink Dream" peavõidu tõi, jäi mul kahjuks nägemata. Seda enam olin sel aastal ootusärev.

Eelmisel kevadel nad tuuritasid hiljem veel mitmel pool oma kavaga ringi, muuhulgas osalesid Tartus "Läänlaste päevadel" ja Tallinnas auhinnaks saadud profifotograafi stuudiosessioonil.

Selleaastane teema oli „Tänapäeva muinasjutt“ ja tüdrukud kavandasid end "Pitsilisteks printsessideks": ühest sai Punamütsike, teisest Okasroosike, kolmandast Lumivalgeke, neljandast disainiti Rapuntzel ja Rika kehastus Tuhkatriinuks. Iiryse ema, kes eelmisel aastal hoogsalt tüdrukuid aitas ja utsitas, oli ka sel korral nõu ja jõuga abiks, kuigi ta ekstra rõhutas, et sel aastal olid tüdrukud väga iseseisvad - otsisid välja kõik lõiked, ostsid kangad, õmblesid oma kleidid otsast lõpuni ise valmis ja panid muinasjutu muusikasse.

Minu arust loomulikult olid meie tüdrukud oma vanuserühmas võidu väärilised :), aga sel korral langes žürii valik teise kollektsiooni autoreile, kes tegelikult tegid ka küll toreda ülesastumise. Pealegi pole žürii pädevuses põhjust hetkekski kahelda - sellise pisikese maakondliku ürituse kohta on Cathy Tullkvist, Victoria Kass, Livia Leškin, Eesti moeajakirjade toimetajad jt kõva sõna.

Foto: Arvo Tarmula

Rika sai aga individuaalses plaanis väikese äramärkimise osaliseks - Baltic Models Agentuur kuulutas välja õhtu parima mees- ja naismodelli tiitli, millest viimase pälvis meie üllatuseks eelmisel päeval 14.sünnipäeva tähistanud Tuhkatriinu ;) Kui auhinna ülandmise eel Rikalt vanust ja pikkust küsimas käidi, tuletasin elevusest õhetavale tütrekesele meelde, ega ta žüriile unustanud mainida, et tal on kaasas kuri (päris)ema, kes teda tõllaga otsejoones koju bioloogiat õppima sõidutab :)

Heh, vahva tunnustus sellegipoolest (näe, blogiski põhjust kohe eputada)!

Head teatripäeva!

2011-03-27T14:21:00.001+03:00

Draamateatri "Augustikuu" ja eile esietendunud Pärnu Endla "Lõpp" olid meie märtsikuised teatrikülastused. Kahe etenduse põhjal üldistust teha oleks muidugi meelevaldne, aga mõlema puhul peateemaks olnud maapealse elu lõpp ja sellega kaasnevad lähedaste inimeste emotsioonid paistavad olevat tänastele lavastajatele intrigeeriv materjal.

Nagu ikka, ei saa ma enne teatrisse minekut Danzumeest lugemata jätta (muide, täna kl 12.05 sai teda Vikerraadio Kulminatsiooni saates intervjuud andmas kuulata).

Tema blogivahendus Augustikuu etendusest oli nii paljulubav ja ma olin oma ootused nii kõrgele jõudnud kruvida, et pettusin juba enne kui etendus pihta hakkas. Nimelt selgus saali sisenedes, et meie viimase rea istekohad paiknesid tasapinnal, kust minusugusel jupatsil pole vähimatki lootust lavale näha. Esialgu ma ikka püüdsin piiluda küll ühelt, küll teiselt poolt minu ees istuvat kõrge soenguga naisterahvast, aga vaatuse lõpuks loobusin ja kujutlesin end kuulama raadiokuuldemängu. Tegelikult oli mul sellest tõsiselt kahju, sest visuaalset poolt oli tükis küll ja veel - näitlejate koosseis ja emotsioonide vaheldusrikkus, lavadekoratsioonid, sisukas tekst niikuinii.

Internetiavarused ja trükipress on kriitikute arvustusi pilgeni täis (neid tasub kindlasti enne ja pärast teatrikülastust lugeda) ja mul ei ole midagi rabavat omalt poolt lisada. Aga hoolimata meie seekordsest viltuvedamisest istekohtade osas, soovitan julgelt kõigile "Augustikuud" vaatama minna - juba ainuüksi Ita Everi fenomenaalse ülesastumise pärast, on etendus väärt elamus.

Eilsed teatrimuljed on aga veel värsked ja osad seosed kindlasti tekkimata, aga üldjoontes mulje positiivne. Sepost olen ma siin mõne sõnaga juba kirjutanud, aga tema seekordne pearoll "Lõpu" etenduses oli mõneti erinev eelnevatest ülesastumistest. See üdini rahu ja tasakaalu täis tunne, mis Sepo kehastatud Tomi tema otsusekindluses (endalt loetud päevade pärast elu võtta) valdas, kumas üle lava publiku sekka ja tekitas meeleolu justkui õigest ja mõistetavast. Huvitav oli pärast etendust meie kümnesõbralises seltskonnas reflekteerida, mis ja miks kellelegi enim muljet avaldas. Minu sisse puges õe (Liis Laigna) ja venna (Sepo Seeman) dialoog isegi sügavamale kui endise armastatu (Piret Laurimaa) või parima sõbra (Ago Anderson) reaktsioonid ootamatu otsuse osas. Ja muidugi mõte, et lõpuks tuleb ikkagi Hilja - tuleb meie kõigi jaoks, tellitult või tellimata, ootamatult igal juhul.

Aprilli lõpus oleme uuesti Pärnu Endlasse minemas - "Janu" on veel viimaseid kordi mängukavas. Olgugi, et lavastust juba ka teles näidatakse (vt täna ETV2 kl 21.45), on teatrirõõm vahetu mängu keskel olles oluliselt suurem.

Mida muud rahvusvahelise teatripäeva puhul veel öelda, kui kõigile mõnusaid teatrielamusi soovida!

Lisaks sellele on minu armsal täditütrel täna sünnipäev - Palju, palju õnne, Karin ;-)

Vanaema kallis

2011-03-10T20:12:00.003+02:00

See pilt on tehtud minu kalli vanaema 85. sünnipäeval. Kolme kuu pärast, 12. juunil oleks vanaema juba 89 saanud, aga tervis ei pidanud rohkem vastu. Tegelikult andis ta meile selle mõttega päris pikalt aega harjuda. Pärast seda kui ta juuni alguses insuldi tagajärjel oma kodus jala pealt kukkus, käeluu murdis ja me ta Haapsallu haiglaravile ja ema juurde taastuma tõime, ta koju tagasi enam ei jõudnudki. Kuigi ta ise seda väga-väga soovis. Veel kuu aega tagasi, kui haiglas tema voodiserval istusin, surus ta oma jõuetu käe mulle pihku ja ütles, et kui nüüd see külm veebruar läbi saab ja märtsis soojemaks läheb, saan tagasi Ristile minna. Tema suurimaks mureks oligi kellelegi mitte tüliks jääda.
Ta oli viimase päevani adekvaatne ja mõistuse juures - kui nende kuude jooksul teda kord-paar nädalas haiglas vaatamas käisin, küsis ta iga kord täiesti asjakohaseid küsimusi (Kuidas Rikal tunnistus oli? Kuidas sul koolis läheb, Liinakene, võtsid endale veel sellise suure kohustuse kaela? Pead koju kiirustama, mis sa õhtuks perele süüa teed? jne jne). Vaim püsis virge, aga jõuvarud kahanesid kuude, nädalate, päevadega. Keha aina hääbus ja hääbus kuni viis hinge kaasa. Mul oli vanaema sellisena tegelikult väga raske vaadata. Iga kord võttis haiglast tulles enese kogumine aega. Aga kui nii üldse öelda saab, siis ma arvan, et selline lahkumine oli meile isegi kergem, kui ootamatu surm.

Täna oli matus. Ilus tseremoonia. Kurb.
Hoolimata ennelõunasest ajast, tellis ema peielauale lisaks külmadele suupistetele ka sooja toidu. Vanaema jaoks oli soe söök väga oluline. Tema juurde ei tohtinud kunagi ette teatamata külla minna, sest kui vanaemal polnud sooja toitu pakkuda, oli ta väga häiritud. Talle meeldis meid käterättide sisse mähitud pottidega oodata, lauda katta ja parimate paladega kostitada. Vanaema hapukapsasuppi, kartuli-tanguputru, pannkooke, leivasuppi ja paljusid teisi firmaroogi on lootusetu püüda järele aimata. Need olid vanaema viisil hoolivusega valmistatud. Ma arvan, et me isegi ei mõista veel, kuidas me hakkame sellest kõigest puudust tundma. Niisamuti kui vanaema tingimusteta armastusest meie kõigi vastu.

Kuna minu käes on seoses vanaema eluloo kirjutamisega palju olulist informatsiooni, palus ema enne matust, et saadaksin jutlustaja küsimustele vastused.
Üldiselt olid saadetud faktid täitsa kenaks jutluseks põimitud. Aga need tsitaadid, milledel tseremoonia käigus jutlustajal ju aega peatuda pole ja mida ma talle ei saatnud - need panevad minu meelest eluloo elama ja neis, nii nagu meie kõigi mälestustes, elab edasi ka vanaema.

... Üks sulane oli mind kange õpetama: läks ise hommikul tööle, tegi mulle tulba valmis, käskis õhtuks vastused taha kirjutada. Igal õhtul koju tulles, kontrollis mind üle. Lugeda oskasin ka väga hästi, ei veerinud sugugi...
... Isal oli hea lauluhääl, laulsime koos kahel häälel: “Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt, viib Läänemere lainele…”
... 39.-ndal jooksid venelased püssidega mööda küla, küüditati inimesi. Teenusel oli kaks lahingut, ükskord sakslased, teinekord Pärnu Omakaitse mehed. Ühel päeval venelased hakkasid juba hommikul kogunema. Küpsetasin kodus leiba. Kuulid vihisesid akna taga viuu ja viuu, venelane näitas aknast sisse, et pane pea alla. Jooksin kodunt minema, süda jäi valutama, et leivad jäid ahju kõrbema...
... Üks kohalik noormees tahtis mind naiseks võtta, ihust ja hingest tahtis mind võtta, aga ma ei taht teda, olen seda hiljem kahetsenud ka. Rind oli sõjaväest saadud aurahasid täis, aga ma ikka ei taht teda...
jne...
Puhka rahus, vanaema kallis!

Meisterdust ja mängulusti Eestimaa sünnipäevaks

2011-02-28T23:26:00.133+02:00

Paar nädalat enne Vabariigi aastapäeva pandi Riinu lasteaias lastevanemate teadetetahvlile üleskutse, et emad-isad, õed-vennad joonistaksid või meisterdaksid üheskoos lastega midagi näitusele "Eestimaal on sünnipäev“

Sellistel puhkudel (no Rika koolis on ka ikka olnud küll pereviktoriini, küll laulu- ja luuletusevõistlust, küll köögiviljanäitust) ei ole minu meelest sünnis passiivseks jääda. Lapsed ju ikka tahavad omalt poolt midagi näitusele viia, ammugi siis kui saab koos vanematega valmistuda. Pealegi, on endal ka ju põnev :)

Niisiis, tulime mõttele teha üks kodumaa-teemaline lauamäng, mis oleks üheaegselt natuke hariv ja ka lusti pakkuv. Mitu õhtut oli meil kohe nokitsemist. Indrek tõi töö juurest pappi ja paberit. Meie Riinuga lõikusime, liimisime ja värvisime ning Rika aitas reegelid välja mõelda.

Reeglid said sellised:
Veereta täringut ja liigu oma nupuga mängu algusest lõpuni. Kes jõuab kõige esimesena lõppu, on võitja ja saab Eesti riigi sünnipäevatordi küünlad ära puhuda. Alusta stardist ja ole tähelepanelik – Sind ootavad ees üllatused:
3 – Kui tead, kes on Eesti riigi president, võid veel ühe korra veeretada täringut;
7 – Jääd Eesti kommivabriku „Kalev“ kommidega maiustama ja jääd ühe korra vahele;
10 – Pika Hermanni tornis lehvib Eesti lipp. Mööda redelit üles ronides, võid torni 25. astmele liikuda;
19 – Sind peatab Eesti politsei ja soovib „Head liiklemist!“ – jääd ühe korra vahele;
23 – Sul läks kõht tühjaks – liigud tagasi numbrile 12 ja kinnitad keha Eesti rahvustoidu - rukkileiva ja kamajoogiga;
24 – Sul veab, Estonian Air`i lennuk sõidutab Sind pika tee edasi ja jõuad numbrile 47;
31 – Oi, oi, oi – unustasid sünnipäevale Eesti rahvuslilled, rukkililled, kaasa korjata – liigud tagasi numbrile 4;
35 – Eesti rahvuslind pääsuke lennutab Sind seljas numbrile 40;
38 – Üks Eesti suuremaid jõgesid, Emajõgi, viib Sind allavoolu numbrile 27;
42 – Kõlab Eesti riigi hümn – pead kuulamiseks ja kaasalaulmiseks püsti tõusma - jääd ühe korra vahele;
46 – Saa tuttavaks Eesti riigi uue rahaga - jääd ühe korra vahele, sest vahetad kroonid eurode vastu.

Mäng valmis, mõtlesime, et pelgalt näitusel eksponeerimiseks pole ju asjal mõtet. Lapsed võiksid saada seda ikka sihtotstarbeliselt kasutada. Reegliteleht oli lihtne kontoritarvete poes lasta ära kiletada, aga a2 formaadis pappi sealne aparaat kõlblikuks ei tunnistanud.

Nüüd sai jälle Indrek, õigemini tema elu- ja reklaamikunstnikust sõber oma abikäe ulatada. Meie ülal pildil eksponeeritud kätetöö skänneeriti spets masinasse ja lasti sipsti lauamäng vakstut meenutavale, niiskus- ja määrdumiskindlale materjalile (Indrek magab ja ma ei saa tema käest küsida, aga see paistab olevat sarnane, millest Roll-up stende tehakse). Mugav kokku rullida ja lasteaias riiulisse tõsta.

Ühesõnaga, see materjal vast ei väärikski nii pikka seletust, aga oluline on asja juures see, et nüüd me saame neid mänge nii palju juurde trükkida, kui vaid soovi tekib. Ja niimoodi näiteks lauamängude tehase avada :D Kui Buratinol ja tema sõpradel Susle vabrikuga nii hästi edenes, mis siis meie kehvemad oleme. Kuidas kõlaks näiteks: Vabariigi Varanduse Värkstuba (no, või midagi sellist ;)?

Kui nüüd reaalsusesse tagasi maanduda, siis tahtsin veel loo lõpetuseks kinnitada, et pole need lapsed meil nii hukas midagi, et ainult arvutid ja telekad ja (teate küll seda juttu). Väga toredasti mängivad laua- ja muid nuputamismänge, kui vaid natukene nende huvi ärgitada.

Lauamäng "Eestimaal on sünnipäev" on viimasel kahel nädalal küll 5-6 aastaste (ja huvitav, et eriti poiste) seas populaarne ja suur rõõm on hommikuti Riinu lasteaeda viies näha, et meie meisterdus on endale kena kasutuse leidnud.

Tädi Lea kõrvitsa-juustutort ja kapsapirukas

2011-01-30T14:12:00.002+02:00

Lapsepõlvesõbrannadega on selline tore lugu, et lisaks sellele, et tunned neid endid läbi ja läbi (tsit. Vallatud kurvid, 1959), mäletad minevikust lugusid ka nende ema-isa, õdede-vendade, isegi onude-tädide kohta.

Nüüd, aastaid hiljem, kui jutujärg mõnele neist viib, on mõnus äratundmisrõõm: "Jaa-jaa, muidugi, miks ma siis onu Sašat ei mäleta!"

Nii jõudsime kord jälle Madli juures õhtustades (Madli on mulle, ja ma olen selle eest ülimalt tänulik, enamustest koolinädalalõppudest Tallinnas öömaja pakkunud) tädi Lea ja tema maitsvate küpsetisteni. "Tädi Leal on üks jube hea kõrvitsa-toorjuustutordi retsept ja tead, mitte keegi ei arva ära, et see on kõrvitsast", valgustas Madli mind tädi Lea retseptivaramu telgitagustest. "Ja ühte täiesti teistmoodi, majoneesi-hapupiima tainast kapsapirukat teeb ta ka."

Eilsetele külalistele kohvikõrvase peale mõeldes, otsustasingi, et proovin mõlemad retseptid ära. Eriti tore oli veel kokkusattumus, et kui Madlile reedel retsepti täpsustamiseks telefonikõne võtsin, sain teada, et tädi Leal on järgmisel päeval sünnipäev, kus ta sedasama torti pakkuda kavatses :)

Tädi Lea kõrvitsa-juustutort

Põhi:

200g Digestive küpsiseid

75g võid

2 sl suhkrut (mina panin fariinisuhkrut)

Täidis:

500g maitsestamata toorjuustu

3 dl suhkrut

500g tükeldatud kõrvitsat

2 dl hapukoort

2 tl vanillisuhkrut

1 tl kaneeli

1,25 tl soola

4 muna

Kate:

2,5 dl hapukoort

3 sl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

Kaunistamiseks soovi korral kreeka pähkleid.

Valmistamine:

Kuumuta kõrvitsatükid potis nõrgal tulel, kuni vedelik eraldub. Hauta pehmeks ja püreeri. Purusta küpsised, sega või ja suhkruga. Suru segu 28 cm läbimõõduga, küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi põhja. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.

Vahusta suures kausis toorjuust ja suhkur. Lisa ükshaaval, pidevalt vahustades munad, seejärel vanillisuhkur, kaneel, sool, hapukoor ning sega hulka kõrvitsapüree.

Kalla segu eelnevalt küpsetatud põhjale (eelnevalt vooderda ka vormi servad paberiga) ja küpseta 175 kraadi juures 1 tund.

Katteks vahusta hapukoor suhkru ja vanillisuhkruga, vala küpsenud koogile ning küpseta veel 5 minutit. Jahuta vormis ja hoia vähemalt 6 tundi või parem üle öö külmutuskapis või jahedas. Soovi korral kaunista kreeka pähklitega.

Pereliikmete hinnang: 5++ Indreku arust oli see ideaalne kook, parim juustukookidest, mida ta söönud on. Kuna Riin ei näinud, et ma täidisesse kõrvitsat panin, pugis tema ka enneolematu mõnuga. Ja Rika, tema oli sunnitud koos koogiga selle täidise aadressil eelnevalt väljaöeldud sõnad (fhuih, kõrvitsast!) ka kõik ära sööma - nii hõrgult ja õhuliselt maitses see.

Kapsapirukas maitses ka väga hästi. Kapsaribad oleks võib-olla võinud praadides isegi veel krõmpsumaks jätta ja taina kokkusegamisel ma ei tahtnud uskuda, et soola üldse ei lisata ja 1 tl ikka surasin. Täidisesse unstasin aga keedetud munad riivida. Avastasin selle muidugi alles poole küpsemise pealt ja ladusin need siis pirukale kaunistuseks :)

Retsept ise aga järgmine:

Tädi Lea kapsapirukas

Tainas:

2 dl majoneesi

2 dl hapupiima (keefirit)

2 dl jahu

1 spl suhkrut

3 muna

1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:

500-600 g värsket kapsast

2 keedetud muna

½ sibulat

pipart, soola, soovi korral muskaati

Valmistamine:

Lõigu kapsas peenelt. Kuumuta pannil väheke õli, lisa hakitud sibul ja kuumuta klaasjaks. Lisa ribastatud kapsas ja hauta pehmeks (mitte väga kõrgel temperatuuril, et ei läheks pruuniks). Kui pehme, siis maitsesta ja lisa hakitud muna.

Taina valmistamiseks sega hapupiim ja majonees, lisa ükshaaval lahti kloppides munad. Kuivained sega ja lisa vedelikule. Pool tainast vala määritud ja riivsaiaga üleriputatud vormi. Pane peale täidis ja kalla peale ülejäänud taigen. Küpseta 180 kraadi juures 1 tund.

Aitäh, Madli uute, mõnusate retseptide vahendamise eest ja tädi Leale palju-palju õnne sünnipäevaks, tagantjärele!

! Pildil olevad päikesekiired püüdsin kinni täna hommikul. Nüüd peangi õue kiirustama, et mitte oma viimast koolivaba nädalavahetust arvutis veetmisega raisata. Uued suusad ka seina ääres hirmsasti kibelevad ;)

Turuelamus

2011-01-25T00:33:00.003+02:00

Pilt Sadama turu kodulehelt

Pugin praegu mahlast, punapõskset, Eesti päritolu taliõuna nimega Cortland ja mõtlen, et kuidas, st millistes tingimustes säilitades see küll jaanuari lõpus veel nii maitsev on? Me oleme küll ka üritanud mitmel sügisel vanaema õunapuude otsast hoolikalt valitud taliõunu garaažis säilitada, aga üle jõulu pole ükski sort vastu pidanud. Pooled on üldjuhul mädaplekiliste ja pehmetena prügikasti rännanud. Need õunad aga, mis meil praegu kausis, näevad välja nagu tõelised iludused ja maitsevad lausa jumalikult. Kui teil nüüd suu vesiseks läks, siis Sadama turult on võimalik neid (ja mitmeid teisigi kodumaiseid sorte) täiesti vabalt osta.

See on algus.

Enne oma turuelamuse kirjeldamist, pean ilmselt tunnistama, et ma ei anna tegelikult üldse õige turukunde mõõtu välja. Haapsalu turule on mul asja umbes-täpselt kolm nädalat aastas - siis kui meie venelannast turu valitseja oma maasikate, murelite ja värskete soolakurkidega end turuväravasse sisse seab, pikki järjekordi teenindab, kuni kaup kiirelt otsa lõppeb ja ta sealt lahkub. Herneid, küüslauku, tilli ja värsket kartulit olen ka vahel kõrghooajal ostmas käinud, aga üldjuhul on enamus köögivilju vanaema põllulapilt meie koju tee leidnud. Turu kalaletist hangitud (ja võis krõbedaks praetud) lestadega kostitavad meid emad ning mustikad, metsmaasikad ja seened korjab meile Indreku isa (metsas käime tegelikult ise ka meelsasti). Ülejäänud aja võib Haapsalu turul Leedu-Poola päritolu rõivamoega end kurssi viimas käia.
Laadad, kus müüakse tihti väga mõnusat, ehedat, eestimaist kaupa, ei lähe siinkohal arvesse. Kusjuures seal juhtub ka üha sagedamini sekka öko-mahe teemat ülepaisutavaid "talunikke", kes sooja jutuga oma toodete eest supermarketistunud linlastelt ülemõistuse hinda küsivad.

Uue, Sadama turu avamislooga olen aga turu perenaise blogi vahendusel kenasti kursis, sestap sõitsime pühapäeval spetsiaalselt Tallinnasse, et seal tiir peale teha.

Parkimisega mingit probleemi pole (see, et on ruumi ja tasu ei küsita, on minu meelest väga oluline asjaolu - ma kulutan iganädalaselt kooliskäimistega seoses parkimistasudele üsna korralikke summasid). Turuhoone on avar, puhas, värske ja müüjad eranditult jutukad ja sõbralikud. Veel meeldis mulle, et letipealsed olid värske toiduga külluslikult varustatud, aga letitagused kenasti tühjad ja ruumikad, kaubavarude jaoks eraldi tagatoad projekteeritud (ma saan aru, et see ei käi "õige" turukontseptsiooniga kokku, aga ma ei saa parata, mulle meeldib kui kliendi silma jaoks osa tööelu varju jääb).

Mina oma hajameelsuses jäin muidugi kohe välisukse juurde uudistama (ma ei ole varem täisterapastat ja -jahu ostnud, aga need Goodkaarma korduvkasutatavad pakkekotid ja kauba naturaalsus ahvatles kuidagi eriliselt). Indrek jõudis selle ajaga juba pool kotitäit erinevat kraami kokku osta. No ega ta oma lemmikute - basturma, Sambal Oeleki vürtsipasta, tšillimoosi, punase sibula marinaadis küüslaukude ja lavašiga kauplemise juures minust puudust tundnud ka. Kui mina lavaši kõrvalt värselt ahjust võetud sooja hatšapurit ära kiita ei jõudnud, siis Indreku mõminad kostuvad praegugi veel teisest toast (mm, kui maitsvad suitsutatud räimed ja soolaforelli lõigud, imeõhukeseks lõigatud basturmaviiludest ja krõmpsküüslaukudest rääkimata). Kui ma õigesti mäletan, siis need viimased pärinesid vist Fragula letist.

Lapsed ei jäänud ka ilma - korra Peipsiveere õunamahla maitsnud, ei saanud Riin enam sammugi edasi (mahla hind oli vist pea ainuke, mis mulle krõbedavõitu tundus, aga no ega me seda iga päev ka ostmas käi), Rikat isutasid kodumaised pirakad porgandid, juustupats ja kooreiirised.

Oh, ja kui palju head kaupa veel lettidele jäi - mõnusad oliivivalikud, suitsutatud lihatooted, värsked, ilusad kalad, mett, kohvi, veini, piimatoodeteni me üldse ei jõudnudki. Enne lahkumist ostsin veel Mari-Liisi retseptist ajendatuna tallesüdameid ja kavatsen need homme hautiseks keeta.

PS: Tegemist ei ole kommertsteadaandega - minge ja vaadake ise järele :)

Lumine lapsepõlv

2011-01-03T01:25:00.001+02:00

Kuni tänaseni ma ei saanud arugi, et sellel talvel on võrreldes eelmise aasta sama ajaga poole rohkem lund maha sadanud.

Kui täna maal vanaema majani jõudmiseks pool tundi endale teerada lahti kaevasime, mõistsin, et sellele talvele poleks vanaema üksinda ka juuni kukkumise ja käeluumurruta vastu pannud.

Fotokas on meil endiselt niru ja pildid udused, mistõttu pole reportaažilt kuigi hästi näha, aga no kaev näiteks oli nii paksu lumekihi all, et sinna jõudmiseks oleksin pidanud tõesõna rinnuni lumes sumpama.

Naabrid olid ümberringi kõik nii abivalmid, tulid redeleid ja katuselt lume maha lükkamiseks valmistatud spets agregaate pakkuma. Indrek tegelikult maja katusele kogunenud raske lume pärast kõige rohkem muretseski. Aga õnneks asi ei olnud nii hull.

Riin oli selle meeletu lumerohkuse üle nii õnnelik - tatsas ja rassis labidaga ringi, vahepeal kui ära väsis, viskas pikali ja tegi lumeingleid ning kõige lõpuks lasi issil end katuselt alla lennutada, maandudes ülevalt kühveldatud lumehunnikusse. Indrek ise hüppas muidugi sama targalt lapsele järele :)

Kohati mulle tundus, et ühtekokku võib olla meetri jagu lund on küll Ristil maha sadanud. Ma hakkan jälle samasugust juttu veeretama nagu eelmisel aastal, aga tegelikult on see ikka tõesti tore, kui talv on talve nägu ja lastel nii mõnusalt lumine lapsepõlv.

Ah jaa, Head Uut Aastat ikka ka!

Jõulujutt

2010-12-27T01:33:00.004+02:00

Ma kohe ei saa muidu, kui pean erinevaid "Vaja osta", "Vaja teha", "Vaja lugeda" jms nimekirju koostama. No ei oska muudmoodi. Planeerin ja planeerin, et siis järjest tegema hakata. Vahel olen omaenda nimekirjadest lausa köidikuis. Ajapikku olen mõistma hakanud, et suure tõenäosusega kõiki kirja pandud asju niikuinii maha kriipsutada ei õnnestu, aga siis avan jälle uue nimekirja ja jätkan sealt kus pooleli jäi. Kord üks mu sõbranna ütles, et temal olevat samasugune ema olnud. Et selle ajaga, mis ta nimekirjade koostamisele kulutas, oleks juba kaks esimest asja tehtud saanud :)

Miks ma seda siin jõulupostituses räägin?

Sellepärast, et tänavune jõulunimekiri jäi mul koostamata. Kogu november-detsember, mil tavaliselt jõulukraamimise, -kinkide ja -söökide planeerimisega enda vabu minuteid täidan, keskendusin kavale, kuidas õigeteks tähtaegadeks koolitööd esitatud ja eksamiteks õpitud saan. Ja siis äkki, 18.detsembril, kui viimane eksam tehtud, valdas mind täielik jõulupaanika. Meil pole kuuske, pole piparkooke, pole kingitusi, pole jõulumenüüd ja mis kõige kohutavam - pole nimekirju, kuidas need kõik saada :)

Terve tee Tallinnast koju kruttisin ennast üles teemal, kuidas enam mitte midagi ei jõua nii, et kodu uksest sisse astudes särisesin nagu säraküünal - kõik on siin laisad ja lohakad, mina pean üksipäini rabama...

Indrek muidugi kuulas jälle stoilise rahuga minu nutu ära, tõdedes, et tõepoolest lõppes tema eelmise nädalavahetuse kuuseotsing paksu lume tõttu tulutult, aga see ei tähenda, et me sel aastal kuuse, piparkookide, kinkide või jõululauata jääme. "Me ju aitame sind, Liina!" Lapsed hüppasid samal ajal üles-alla (ümisedes omal viisil): "Jõulud-jõulud-jõulud! No saad sa siis selliste moosinägude peale kuri olla :)

Koostasin siis käigu pealt paar õõiiige pisikest nimekirja ja hakkasime järgmisel hommikul otsast toimetama.

Pesud said pestud, kodu koristatud, piparkoogid küpsetatud. Need tulid meil sel korral täitsa toredad. Ühel hommikul oli päkapikk laste sussi sisse kommi asemel uued Pippi, hobuse ja härra Nilssoni piparkoogivormid toonud ja neid siis nüüd katsetasimegi. Küpsetamine ja glasuurimine oli lust ja lõbu, aga järgmisel hommikul kaussi pannes hakkasid käed-jalad-sabad küljest murduma. Tükk tegu oli ka piparkookide transportimisega külakostiks või kingituseks, ikka oli kohale jõudes mõni kehaosa ära pudenenud. Maitsesid aga endiselt väga krõbemagusalt.

Jõululaupäeval kogunesime ema ja Üllari perega meie juurde. Mul tegelikult hing kripeldas, et me Haapsalu Toomkirikus toimunud pidulikule jumalateenistusele ei läinud. See oli pühendatud 20 aasta eest taaspühitsetud kiriku tähtpäevale, millest ka ETV otseülekande tegi. Need kaadrid, mis tollasest avajumalateenistusest teleülekande juurde pikiti, tõid mu mälestused esile, kui eilse päeva. Mäletan nii selgesti isegi seda lubjakrohvi lõhna, mis värskeltremonditud kiriku seintelt ninna imbus, kui tütarlastekooriga paljuharjutatud repertuaari ette kandsime. Need olid sellised ilusad ja pisut ärevad ajad (järgmisel, 1991. aastal sain sealsamas uues kirikus ka leeritatud).

Niisiis, ettevalmistused õhtusöögiks hoidsid mind kodus pliidi ääres. Olime emaga kokku leppinud, et traditsioonilise pähkli-leiva-rosina seguga täidetud kalkuni teeb ta oma kodus valmis (see lind hõivab 3-4 tunniks ahju enda alla) ning mina saan siis meie ahjus köögivilju ja jõuluvorste valmistada.

Ahjuköögiviljadeks sain inspiratsiooni viimatisest Jamie jõuluerisaatest. Keetsin kartuleid, porgandeid ja kaalikaid 5 minutit, hõõrusin kokku sulavõi, oliivõli, purustatud küüslaugu, rosmariini, soola, pipra ja riivitud mandariinikoore seguga ning küpsetasin ahjus 30-40 minutit. Tulid välja väga maitsvad, mandariinikoored andsid küpsemisel köögiviljadele mõnusa meki juurde. Lisaks tegin ahjupeeti. Tahtsin tegelikult teha Pille isuäratavat punast kapsast, aga Haapsalu kaubandusvõrgust ei õnnestunud toda kapsast hankida. Panin poes innustunult peedi korvi ja kujutlesin, kuidas ma valget kapsast peediga värvima hakkan. Koju jõudnud, oli aga minu loovusepuhang raugenud ja oliivõlist, balsamicost, küüslaugust, tüümianist ning soolast-piprast kokkusegatud marinaad peedisektoritele, tundus maisem teostada. Üleöö marineerunud peedid said ahjus vähem kui 20 minutiga valmis. Ülepuistatuna röstitud mandlilaastude, seemnesegu ja parmesanilaastudega maitsesid need kalkuniga koos täitsa nagu päris.

Magusaga oli nii, et selle koogi tegemiseks olen juba pea aasta otsa hoogu võtnud. Korra käis mõte peast läbi ka, et äkki peaks enne pidulikku jõuluõhtusööki Koogi kolmes vaatuses alias Vaarikatega šokolaadi-toorjuustukoogi läbi proovima, aga kuna nimekirja (loe: plaani) mul ju polnud, tegutsesin ad hoc :) Suhkru koguseid ei vähendanud. Maitses just sellisena väga hästi nii suurtele kui väikestele.

Kingitusi ootas muidugi kõige rohkem jälle meie väike Riin. "Millal jõuluvana tuleb?", jõudis ta õhtu jooksul ikka väga mitu korda küsida.

Ta oli päeval endale poe üles sättinud. Esialgu olid seal müügil pizza, piparkoogid ja kommid, hiljem lisandusid raamatud, DVD-d, küünlad ja taskurätid (need on tema lakkamatu nohu tõttu hetkel väga teemakohased). Ja kuna me ei jõudnud päeva jooksul oma perega nii palju seda poodi külastada, kui tal käivet oli vaja, avas ta jõuluõhtuks veelkord kaupluse uksed. Ning loomulikult ilmusid kõige suuremas tööhoos kuuse alla eiteakust (kahtlustasime küll, et lahti ununenud rõdu ukse vahelt) kingipakid. Oh seda rõõmu siis!

"Aitäh-aitäh-aitäh, jõuluvana", kargles ta pakkide avamise vahel mööda tuba ringi. Peaaegu kõik tema väikesed soovid oli jõuluvana suutnud täita. Ja seda ilma pika planeerimise ja nimekirjadeta ;-)

Ilusat aastalõppu Teile head blogilugejad!

Kool, kool, kool...

2010-12-08T23:09:00.004+02:00

... nagu oodata oli, on hõivanud kogu minu tööst vaba aja.

Juba mitmeid nädalaid, õieti kuid, pole mingisugust muret, millega nädalavahetusi või argiõhtuid sisustada - selle aja täidavad kenasti loengud, iseseisvad tööd (esseed, referaadid) ja eksamiteks valmistumine.

Sügissemestriks loengukursuseid deklareerides, püüdsin endale enam-vähem jõuakohase tunniplaani kavandada, aga praegune olukord on täiskohaga pere- ja tööinimesele... ütleme, jõukohase piiri peal. Asju ülejala teha ei taha. Nuriseda ka tegelikult ei taha, eks see oli mulle ju sisseastumisel juba teada, et järgnevad kaks aastat saavad olema muust elust ära lõigatud.

Et hiljem oleks kena oma saavutusi siin üle vaatamas käia, panen kirja, et kahe kuu jooksul olen käe valgeks saanud juhtimise aines esseega "Mina kui võimalik juht", rühmatöös valminud referaadiga "Juhtimisstiilid konfliktide juhtimisel", strateegilise juhtimise referaadi ja esitlusega teemal "Strateegiad Jaapani firmades" ning äsja lõpetanud inglise k. esseega "Who are the customers of universities in Estonia?"
Kapiserval on ootamas tööturu kursuse essee paindlike töövormide ja sotsiaalkaitse teemal ning loengumaterjalid viies aines eksamiteks valmistumiseks.
Telekavaatamisest või kultuuri nautlemisest ma ei unistagi, aga kõige suurem ärevus valdab mind mitte uute esseede, referaatide, seminaritööde ja eksamitähtaegade saabumise, vaid pere- ja koduasjade üle kontrolli kadumise tõttu.

Sugulaste-sõprade sünnipäevad, jõulueelses saginas laste trennid-esinemised-peod, asutuste jõulupeod jm käivad ju ikka kõik sama hooga nagu igal eelneval aastal. Kodustest toimetustest ma parem rääkima ei hakkagi. Seda võib vist pidada juba ajajuhtimise* edasijõudnute leveliks, kui tööpäevade tunnised lõunapausid pesumasina tühjendamise, kuivati täitmise, tatra keetmise ja tolmuimejaga ringlemise tähe all mööduvad.
Aga põnev on see kool ikka ka!

*Ajajuhtimisest - tegelikult ma peaksin praegu lugema artikleid magistritöö teoreetilise raamistiku loomiseks, aga kuna bloog siin paistis nii mahajäetud ja õnnetu... ehh, loll, kes viilimiseks vabandust ei leia...

PS! Ema, kui Sa seda postitust loed - lapsed on meil eelnevast olukorrakirjeldusest sõltumata endiselt rõõmsad, kõhud on täis, kirjad jõuluvanale saadetud ja lumemõnud proovitud ;-)

Vaheaeg ja puhkus

2010-10-31T17:53:00.002+02:00

Üldiselt on mulle meeldinud argiõhtuti teatris käia, aga selle nädala teisipäev kujunes küll täielikuks läbikukkumiseks. Kogu tee Tallinnasse, kogu etenduse vältel ja ka terve tagasitee ainult ketrasin peas päeval toimunud pingelise koosoleku mõtteid. Küll ühtepidi ja teistpidi. Et mida ikka üks või teine koosolekul osaleja ütles ja mida sellega mõtles ja mis valesti läks ja kuidas edasi minna jne jne... Ühtegi head ideed pähe ei tulnud, kuidas neist mõtetest vabaneda. Jõudsin teatritüki ajal isegi mõelda, et huvitav, kas on olemas mingit käsiraamatut, eneseabiõpikut, kursust või koolitust, mis aitaks õppida hetkes elamist. Et praegu kuluks küll sellise sirvimine hädasti ära. Nüüd ma mõtlen, kas tuleks "Päike soojem, taevas sinisem" uuesti üle vaadata, enne kui mängukavast maha võetakse või jätta see hetk sinnapaika ja valmistuda järgmistel kordadel paremini keskenduma.

Tegelikult oli kogu see nädal mul kuidagi kiivalt elatud. Lastel oli koolivaheaeg ja mingitel headel aegadel kui puhkust sai planeeritud, olin ma enesele selle nädala vabaks kavandanud, samas kuupäevad kalendrisse märkimata jätnud ja täielikult unustanud (vaheajale eelneva nädala alguses veel leppisin Rikaga kokku, et jätame Riinu ka lasteaiast koju ja arutasime, et mismoodi nad siis üksteist hoitud saavad jms). Siis aga anti töö juurest mõista, et personaliosakond juba vaat et puhkusetasud arvele kandnud ja ikka liialt keeruline kogu seda masinavärki teistpidi pöörata, lisaks pole kuhugi seda puhkust niiväga lükata ka... Ühesõnaga, oli mul siis nädal puhkust, välja arvatud teisipäev ja reede, mida polnud võimalik enam vabaks teha ning lisaks veel reedene juhtimise eksam ja laupäevane uurimistöö praktikum.

Mis seal ikka, Indrek võttis ka väikese perekoosoleku (loe laste tungiva nurumise) järgselt paar vaba päeva ja sõitsime Jurmalasse Livu veeparki. Ööbima aga jäime Pärnu Tervisesse, kus selgus, et meie toreda sviitpaketi juurde kuulub ka Terviseparadiisi veekeskuse perepilet. No muidugi ei olnud lastel veel eelmise päeva ligunemisest küllalt ja järjekordse nuiamise ohvritena andsime nende pliisumisele (see on Riinu uudissõna ja tuleneb ingl k tüvest pliis-pliis-pliis) järele. Tegelikult õnnestus minul eksami ettekäändel aega efektiivsemalt kasutada ja ujumise asemel nelja loengu jagu materjali hotelli lobibaaris läbi töötada. Indreku sõrmeotsad olid aga küll vist reede hommikul tööle minneski veel kortsus.

Üldse on Indrek ikka jube tubli ja toetav kogu selle minu koolindusega seoses. Reedel ja laupäeval, kui loengutes olin, käis ta lastega metsas ja emaga surnuaial, õhtul võõrustas külla tulnud sõpra. Täna, et ma oma magistritöö projekti tarvis saaksin rahus artikleid lugeda, läks ta tüdrukutega geopeituse aardeid otsima ja vanu, enda peidetud aardeid üle vaatama. Lauapealsed ja -alused olid küll saiapuru ja siirupiviirusid täis, kui eile koju jõudsin, no ja kraanikausis tervitasid mind tassi- ja taldrikuvirnad ja mõned tühjad pitsakarbid, aga hoopis olulisem, et toas valitses rõõmus meeleolu ja sõbralik õhkkond.

Aga tänaseks pean nüüd küll blogimise ja uurimisprojektiga lõpetama, arvuti sulgema, sauna sisse lülitama ja kohe koju saabuvatele matkalistele söögi sooja panema. Vaheaeg ja puhkus on läbi, kellad talveajale keeratud ning uus nädal ja ka kuu võivad alata.

Vahepeal on aega mööda läinud

2010-10-03T23:58:00.002+03:00

Eile tegi minu kallis tädi Taimi mulle märkuse, et kaua võib neid setosid ja sibulaid siin blogis lugeda. Ja ausalt, ega ma tunnen ise ka juba jupp aega süümekaid, et sõnagi kirjutanud pole - lubasin ju alustades ikka järjepidev olla...

Aga vaat, kui tervis käest ära läheb, siis arvuti on küll viimane asi, millega sõber tahad olla. Pigem ikka voodi, tekk ja padi.

Pikka haigusejuttu ma siin veeretama ei hakka, võtan oma kolmenädalase antibiootikumilaari sisse ja loodan, et vähemalt selleks sügis-talviseks hooajaks on minu norm viiruseid läbi põetud. Kusjuures, ma hiljuti just (vist raadiost) kuulsin tohtri sõnavõttu teemal, kuidas inimesed ise ei võta vastutust enda vaimse ja füüsilise tervise eest (töötavad ennast stressi, toituvad ebatervislikult, sportimisharjumused on kasinad) ja kui haigestuvad, pöörduvad õige näoga arsti juurde, et tehtagu neid terveks, pidin tunnistama, et jagan sedasama seisukohta sajaprotsendiliselt. Haiglaravil ja mitmete eriarstide vastuvõttudel tundsin ikka piinlikkust küll, kui pidin korduvalt vastama, et ei, ma ei ole ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerinud. Miks ei ole? Järelikult tuleb siis immuunsus läbipõdemise teel saavutada! No õppetunniks oli see vist ikka pisut liiga karm...

Aga vahepeal on toredaid asju ka juhtunud.

Ma käin nüüd jälle koolis! Kõik laupäevad 8st-18ni veedan Tallinna Ülikooli seinte vahel ja praegu on veel põnev :) Loengud on huvitavad ja kursusekaaslased toredad. Ma ju mõtlesin, et lähen siit täiesti incognito`na ja ongi hea nõnda anonüümsena õppida, aga juba esimeses loengus tuli välja, et tunnen lausa viit inimest (esimene rühmatöö grupp on juba moodustatud :))

Ja A.Pulver on ikka super-hea. Huvitav, et mul polegi varem õnnestunud ühestki tema loengust osa saada? Kogu loenguehitus on nii huvitavalt üles seatud ja erinevad paradigmad nõnda kombineeritud, et ühtegi sõna ei raatsi kirja panemata jätta. Ammu enam ei mäletanud, et käsi konspekteerimisest nii kangeks võib jääda :)

Hommikuse inglise keele võtsin ka. Mõtlesin küll, et kl 8-ks ennast kohale vedada on ilmvõimatu, aga praegu ma täiesti naudin neid hommikusi sõite (talvise tuisu ja lumehangede ajal ma tõenäoliselt enam nii optimistlik ei ole). Teen endale tee peale mõnusa suure võileiva ja topsitäie kohvi kaasa, kuulan hommiku-uudiseid, Vabaduse puiseteele jõudes, tekib valgusfooride taga aega veidi ripsmeid ka värvida ja 1,5 tundi ongi nagu käega pühitud. Indrek õpetas mulle püsikiirusehoidja kasutamise ka selgeks, nii, et viimatisel Tallinnast kojusõidul vahetasin juba vabalt CD-plaate ja mõtisklesin, et järgmisel korral olen ehk valmis mõne hääletaja ka peale võtma.

Lapsed on aga vahepealse ajaga meil täiesti käest ära läinud. Ainult kaklevad omavahel. Muud ei kuule kui kaebamist, süüdistamist, vaidlemist, nutmist. Ei mahu enam ühte elamisse ära. Riin on nii kadedaks läinud, et Rika ei või tema asju mitte puutuda ka, eriti, mis puudutab maiustusi, aga ka näiteks mahlaklaasist lonksu- või kohukesest ampsuvõtmine lõpeb täieliku tragöödiaga. Ja Rika on täieõiguslik teismeline. Vahel mulle tundub, et ta isegi naudib seda Riinu kisa ja kaebamist.

Üks ühine joon on neil veel säilinud, ja mulle tundub, et süvenenud - riietamise draama.

No Rikal, nagu ikka, ei ole kunagi midagi selga panna... ja siis proovitakse peegli ees hommikuti enne kooli ja pealelõunati enne muusikakooli ja õhtuti enne trenni erinevaid särke-pükse-dressipluuse-ketse-saapaid-kotte, föönitatakse ja triigitakse juukseid... ja ega siis ühtegi eset oma kohale tagasi panda. Kogu selle tuuseldamise juurde käivad vastavad väljendid, et issand kui õudne ma nendes pükstes välja näen, need teksad ei ole ikka piisavalt kitsad jne jne.

Ja nüüd siis Riin ka. Hakkas ühel päeval jaurama, et temal on vaja kitsaid teksaseid. Et need, mis tal on, pole piisavalt kitsad ja isegi paistavad nagu pisut kukekad ja punased püksid ei ole üleüldse ümber kintsu. Ma siis püüdsin arutleda, et sul on nii peenikesed kintsud, et kui sööd rohkem, lähevad püskid ka kitsamaks :)

Mõtlesin, et see tal mingi ajutine hoog, küll läheb üle, aga ei, aina näitab tänaval ja poodides mulle lapsi, kes pole samuti paksud, aga kellel on olemas kitsad teksad.

Mulle siis meenus, et sorteeriks kunagi kottidesse pakitud ja ema juurde viidud Rikale väikeseks jäänud riietes, kust leidsingi ühed velvetriidest traksipüksid. Need õnnetuseks ei olnud küll kitsad, aga tõin koju, lootuses, et ehk kasvõi rattasõiduks sobivad.

Riin proovis pükse jalga, katsus teel peeglini läbi kõik taskud ja leidis 2 viiekroonist rahatähte. Nägu läks naerust ümmarguseks nagu täiskuu ja teatas kindlal häälel: "Neid pükse ma kandma ei hakka, aga raha võtaksin küll endale :)" Mul ei jäänud siis muud üle kui natuke kroone juurde panna ja kitsaid teksaseid otsima minna. Rannarootsi keskuse äsjaavatud Takko poest leitud pükste üle jagus siin rõõmu kohe mitmeks päevaks (pükste hinda arvestatdes, olid need väärt küll, et lapse soovunelmat realiseerida).

Nüüd on aga uus jama majas - kuidas need kaks kitsastes teksades ühe peegli ette ära mahutada...

Peegel-(ja teiste lükand)-ustega seoses meenus mulle, et Taimi, kui Sa seda postitust loed, siis siin on Sulle lubatud paneelkardinate link. Väga tore oli jälle üle pika aja näha ;)

Setod, sibulad ja sõidurõõm

2010-08-10T22:33:00.007+03:00

Kui me eelmise aasta Lõuna-Eesti perereisilt koju jõudsime, oli kindel, et sinnakanti tuleb tagasi minna. Sellepärast ei olnud ka pikka mõtlemist, kui Liivi helistas ja pakkus 3-päevast reisikest meeldivas seltskonnas koos XVII Seto Kuningriigi Päeva külastusega Mikitamäel.

Meie esimeseks peatuspaigaks sai aga hoopis Sangaste loss. Soov oli vaatama minna Regina näitust. Maalid ja fotod olid kenasti kolmele korrusele laiali paigutatud. Infotahvlitelt võis lugeda ka lossi viimase mõisahärra rukkikrahv Friedrich Georg Magnus von Berg`i katsetustest Sangaste rukkisordi aretamisel. Väliselt omapärase arhitektuuriga hoone oli seest suhteliselt kehvas korras, ajahambast puretud ja suuremaid investeeringuid vajav.

Kolmandale korrusele jõudes, viis kitsas (teate küll, nende kõhedusttekitavate lahtiste astmetega) keerdtrepp katusele, kust väidetavalt pidavat hunnitu vaade avanema. No ütleme, et mul päris nii suurt kõrgusekartust pole, et Jõekalda saatesse kandideerida, aga neid trepikäsipuid sai teel üles küll tugevasti muljutud. Kõik selle nimel, et mõisaparki ja inglise Windsori lossi arhitektuuri meenutavat lossikatust näha. Üles jõudnud, selgus aga, et katusepiire lõppes seal, kus algas minu laup ning kaunist vaadet vahendas mulle Indrek ülalt tehtud fotode kaudu.

Aga et me juba rukkipealinnas viibisime, otsustasime Sangaste Rukki Maja restorani sööma minna. Toit oli täitsa tore. No jah, mitte küll nii tore kui oleks ühelt teemarestoranilt eeldanud (friikartuli, hiinakapsa salati ja Toomas Anni plaadi võiks esimeste artiklitena välja vahetada), aga kui menüüst "õiged" toidud välja otsida, võib päris kena söömaaja mõistlike hindadega saada (rukkihelvestega paneeritud sea- või kanafilee ja rukkileivapallikesed suitsusingiga olid küll väga maitsvad). Ja muidugi võiks ka restorani sisekujunduses püüelda rohkem rukki teema eksponeerimisele (nt rukkivihud, leivaastjad, savinõud, kaltsuvaibad vms).

Pilt Rukki Maja kodulehelt

Ööbimiskoha oli Liivi Haudamäele broneerinud, kus meil oli täielik vaba voli. Kogu maja männimetsa veerel oli meie (11 täiskasvanut ja 6 last) päralt. Lisaks veel saun, grillimispaik, majakesest 25 sammu kaugusel asuv järv, aerupaadid, vesijalgratas, lastele väike mänguplats kiikede ja liumäega ning lisaks veel 200 m eemal paiknev, elektrita, narivooditega varustatud kämpingumaja, kuhu suuremad lapsed magama läksid. Voodiriided ja saunalinad olid kõik uued ja puhtad, köögikappides olemas vajalikud söögiriistad, kuuri all tuletegemiseks riita laotud puuhalud. Mis sa hing veel ihkad?

Mehed muidugi tegid sauna. Ega ei saa öelda, endal oli ju ka mõnus seal leilitada, aga sauna kohal asuvatele magamisasemetele hiljem enam nii mõnus pikali visata ei olnud. Seda enam, et väline õhutemperatuur oli ka ütleme palavapoolne (nii +35 ümber).

Kuumus tervitas meid ka hommikul, kui Seto kuninga valimisele minekule sättisime. Keskpäevaks oli juba nii kohutavalt palav, et higi lihtsalt voolas mööda selga alla, ilma et oleks pidanud end üldse liigutamagi. Heameelega oleks lava ees pikemalt istunud ja vaadanud memmede laulu ja noorikute tantsu, aga enam kui 10 minutit lauspäikese käes viibimist tõotas lastele ületamatuks katsumuseks kujuneda.

Natuke siiski liikusime ringi ka. Väga mõnus laadaväljapanek oli - palju ehedat, kohalikku kraami müügil. Ostsime soolvees keedetud oakaunu, põdrasuitsuvorsti, koduõlut, Nopri kohokesi, Tartu kunstniku meisterdatud kõrvarõngaid, Valgevene räti, et Riinu pead päikese eest kaitsta. Mekkisime kartuli-kruubiputru ning maitsevõi ja sibulaga küpsetatud koha (issand kui hea see kala oli, ma ei saa praegu kirjutadagi, ila tilgub klaviatuurile :P)

Riin keeldus kategooriliselt särki selga panemast

Kõhud ja ostukorvid hääd-paremat täis pargitud, Seto armee paraad nähtud, suundusime tagasi oma majakesse. Kirmaskist ehk simmanist jäi meil küll seekord osavõtmata, aga ehk siis ongi põhjust järgmisel aastal jälle tagasi minna.

Hoolimata sellest, et olime oma majakese külmkapi korralikult toiduga ülekoormanud, otsustas meie reisiseltskonna kalastuspealik lõkkel uhhaad keetma hakata. No muidugi, hommikune saak (kaks haugi ja kaks ahvenapoega) vajasid ju realiseerimist.

Aga supp tuli väga hea. Ega me keskpärasega poleks leppinudki. Meil ju laud juba teist päeva hõrgutistest lookas, kuna Liivi oli lisaks organiseerimistööle jõudnud kaasa küpsetada kaks suurt pätsi leiba ja plaaditäie lehttaina-pestokeerdusid, valmistada küüslaugu-roseepipra võid, praadida kana-kodujuustu kotlette ja kukeseeni, soolata kausitäie kurke, võtta ühes värskeid keedetud kartuleid, hakkida karbikestesse värskeid maitseürte... Valitsuse ja Riigikogu liikmed võivad rahulikult magada, tublid Eesti naised ei ole kuhugi kadunud!

Kui ma siinkohal oma postituse alt ülespoole diagonaalis üle lugesin, paistab, et me peale söömise, söögi valimise ja ostmise ning söögi valmistamise suurt midagi teha ei jõudnudki. Jätkame samas vaimus :)

Kohe reisi alguses oli meil kindel plaan tagasiteel külastada ka Kala-sibularestorani Kolkjas. Kuna tee Haudamäelt kulges meil väikese vahepeatusega läbi Tartu, kust omakorda Kolkja poole suundumiseks pidime ümbersõitu kasutades suuna hoopis Jõhvi peale võtma, siis sõit mööda asustamata (st mustkatte- ja suunasiltideta) radu oli tõeline Kol(kja)gata tee. Aga kohale me lõpuks jõudsime. Kõhud olid kõigil väga tühjad. Võtsime erineval kujul koha (paneerituna, pliinide sees, ploviga, tsaari koharooga), Indrek tellis kindlameelselt sibulasalatit ja kiitis, et nii magusat sibulat pole ta eales varem söönud, Riinule mahtusid veel magusad pannkoogid ja mina maiustasin vanausuliste pirukaga ning Rika sõi taimetee kõrvale serveeritud kausitäie keedetud suhkrutükikesi peaaegu üksi tühjaks. Toit maitses hästi, sinna tasub tagasi küll minna!

Restoranist soovitati külastada ka Kolkja vanausuliste muuseumi. See oli armas koht, nii puhas ja hubane. Muuseumitädi oli väga sõbralik, jutustas küll peretraditsioonidest, küll kirikukommetest. Õpetas ka kuidas (restoranis serveeritud) vanausuliste suhkrut keeta :) Selliseid lihtsamaid lauseid oskas kenasti eesti keeles konstrueerida ja vene keeles seletas veel põhjalikumalt juurde. Saime teada, et väljapanekud, st ahjude, mööbli, vaipade, seinakaunistuste, portselani, tööriistade jm eluks vajalikuga sisustatud toad on kõik komplekteeritud kohalike inimeste poolt toodud asjadega. Elu väljaspool muuseumiseinu ei pidavat oluliselt eksponeeritust erinema. Kohalikud on rangelt usklikud ja vanausuliste traditsioonid on osa nende igapäevaelust. Oh, ta jutustas veel palju huvitavat, aga selleks, et teada saada, tuleb ise kohale minna ;)

Sellega ongi üldjoontes meie suvelõpureisile ring peale tehtud. Tagasiteel koju, Kolkja poolt mööda Vana-Kasepää küla sõites, tegime veel taburettidega teeäärde kolinud vanaonude ja -tädidega sibula- ja tomatikaupa. Indrek tahtis spetsiaalselt mitmest erinevast kohast sibulaid osta, et saakide erinevust proovida. Kui onu käest küsisime, kas on ka magusad sibulad, saime vastuseks: "Daa, otšen sladkie." Mõnisada meetrit eemal pärisime sama küsimust tädikese käest, kes muigas: "Lapseke, kui magus üks sibul ikka olla saab?" Mina ei jätnud jonni: "No me restoranis sõime salatit ja olid väga head, magusad sibulad." Tädi lõi selle peale käega ja teatas: "Need kõik ühtviisi siit meie (peipsiääre) omadelt kokku ostetud."

Koju jõudes Indrek ikka testis kohe ära ja tulemus oli ristivastupidine - onu sibulad - ilusad, suured, punaka koorega, olid kibe-kibedad ja tädi omad - väikesed, kõvad ja mullased, maitsesid magusalt ja mahlaselt. Võta sa kinni! Igal juhul on meil nüüd kodus uhkelt sibulat ja meeltes vahvalt mälestusi varuks!

Vilsandi vallutusretk

2010-07-29T04:45:00.000+03:00

Sellest on nüüd küll juba pea kolm nädalat möödas, kui igasuvist kursuse kokkutulekut tähistaval väljasõidul Vilsandi saarel käisin, aga muljete kirjapanemisega olen laisk olnud. Mõned read ja pildikesed meie toreda matka meenutuseks tahaks siiski talletada.

Nagu juba öeldud, on meil oma kursusega traditsiooniks saanud igal suvel üks merereis ette võtta, et Eestimaal mõni väikesaar "vallutada". Eelmise aasta Abruka järel peaks see nüüd minu mäletamist mööda viies retk olema.

Need matkad on meil vähem (kena piirivalvekaatriga otse siuh Vormsile) ja rohkem (meetrikõrguste lainete vahel meresüstades Pakrile sõudmine) ekstreemsed olnud, aga alati on suur rõõm kõiki kohaletulnuid näha ja üheskoos uusi reisielamusi kogeda.

Vilsandile jõudmine läbi Saaremaa, Papissaare sadamast, ei ole kiirete ja turvaliste paatidega ju iseenesest mingi kunst. Ausalt, ega pärast Pakrit rändakski nüüd kohe heameelega mõnda aega niimoodi tsiviliseeritult :)

Paadimees (kena poiss oli, nime olen kahjuks ära unustanud) viis meid saarele jõudes autokastis ilusti majaka juurde ära ka, rääkis natuke kuidas Eesti ja Baltikumi esimene looduskaitseala loodi ning juhatas rannaserva mööda kulgeva teeotsa kätte. Majakaga pidavat lood kurvapoolsed olema. Riigil pole raha, et ehitist renoveerida ega ka majakavahti pidada, kes käiks ja tuulutaks hoonet jms. Varisemisohu tõttu on üles pääsemine keelatud ja nii see ajalooline objekt seal seisab ja kõduneb vaikselt.

Nii majaka ümber luusides kui kogu rannaserva mööda jalutades, tuleb hoolega jalge ette vaadata - lammaste ohjamiseks on Vilsandile kõvasti elektrikarjuseid paigaldatud. Ja lambaid on palju, hoolega nosivad rannaäärsetel niitudel rohtu.
Rannaservasid olla ikka aeg-ajalt koristatud ka, aga üldiselt on vaatepilt päris kole. Meri uhub palkide ja muu tarviliku kõrval ikka jube palju sodi kaldale - tühje plastpudeleid ja konservikarpe, katkiseid elektripirne, kummisäärikuid, kilekotiribasid ja mida kõike veel. Ja nii see praht siis lebab seal kallite, pikkade ja haisvate adruvallide (otse laulusalmist :)) vahel. Aga rannikuservast vee poole vaadates on väga ilus. Ja rand on selline huvitav, justkui kivine (rahvuspargi infoleht ütleb: dolomiitne kaljurand) ja sopiline. Samas jäi silma ka erinevat taimestikku. Majaka juurest mereservapidi alla liikudes on aga rannalinal lebamiseks ja ujuma minemiseks täitsa võimalik mõni liivasem kaldasopp ka leida.

Pärast väikest suplust kulges meie jalutuskäik tagasi sadamasse ja sellega tegelikult meie ringkäik Vilsandil lõppeski. Majutusime hoopiski Saaremaal, Loode turismitalus.

Peremees oli väga sõbralik ja lahke, jooksis muudkui erinevate seltskondade vahet ja pakkus ja uuris, kas meil ikka kõik kombes. Seal oli parasjagu veel üks joogalaager tegutsemas ja üks soomlastest perekond puhkamas ja vist veel mingi seltskond, aga kõik sujus suurepäraselt. Saime õiges suitsusaunas käia (koos karastusega külmaveetünnis), saime lambalihasuppi, ahjulesta, karaskit ja kodust kooki kreegimoosiga (perenaine oli tõesti väga hea kokk). Saime jällegi kiikuda, lõket teha ja grillida.

Meie oma seltskonnaga ööbisime peamajast paarsada meetrit eemal asuvas, elektrita metsamajakeses ja see oli väga lahe kogemus, ööpimeduses käsikaudu välikäimlat ja hambapesu veenõud kombata :)

Peremees, rumaluke, hakkas hommikul õhinaga rääkima, kuidas ta järgmisel suvel sinna elektri sisse kavatseb vedada. Me siis kõik läbisegi vastu targutama, et ära sa seda küll tee, siis ju pool võlu läinud, las metsamaja jäägu ikka nii, nagu ta loodud on.

Tegelikult oli pisut kogu talupidamisel liigse kaasajastamise mekk juures. Peremees ise kuldsete kätega mees, teeb rookatuseid, ehitab suitsusaunasid, aga ei oska oma väärtust ja majapidamise ehedust hinnata, rajab ja sillutab seal ülearu (mine tea, kas mõned euronõuded tedagi kannustanud).

Külalisteraamatusse sai igal juhul elektrivedamise teemalised manitsus- ja muidugi ka soojad tänusõnad üles tähendatud ning tagasitee mandri poole ette võetud.

Ja et ma oma õhkamistega siin liiga positiivselt ülepakkuv ei tunduks, mainin ära, et kogu retke saatsid meid poole pöidla pikkused (ausalt, ma ei liialda), kiuslikud parmud, kes nagu Margus ütles, hammustasid märjale ihule ligi saades tüki välja ja kadusid seda siis rohukõrte vahele järama. Ei aidanud siin Off ega peenemad apteegitõrjed. Tuleb lihtsalt alla vanduda, et sääsed, parmud ja muud pinisevad tegelased käivad ühe saarevallutusretke juurde :)

Ühest ilusast südasuvisest päevast...

2010-07-22T03:54:00.000+03:00

... mis igal aastal minu meele rõõmsaks teeb ja kallite inimestega kokku viib, plaanisin selles postituses kirjutada, aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha, õppisin ma just selgeks mosaiikide tegemise (mis osutus väga põnevaks ajaviiteks) ja täna rohkem ei kõnele :-)

Suvine seltsielu

2010-07-17T01:29:00.002+03:00

Puhkus on meil nüüd kõigil täies hoos ja kõik "vabad" päevad oleme selle tohutu kuumusega (päeval kuni 32 ja öösel 23 soojakraadi) rannas veetnud. Roostal on mõnus, aga viimastel päevadel avastatud Peraküla rannas veel mõnusam. Mitte, et me Perakülas varem käinud poleks, aga tavalistel suvedel on seal vesi nii külm, et ujuma minna ei kannata. Päevitada saab ka külmade tuulte tõttu ainult mitme teki sisse mähitult. Sel suvel on aga hoopis teised lood - kuum rannaliiv, soe tuul ja merevesi koos ookeanilainetusega, soojaks sulanud kurgivõileivad ja morss, mis maitsevad rannateki peal, nagu maasikamoos... Ühesõnaga, sooja (ega ranna) tüdimust meil veel pole :)

Ega meil pole tegelikult neid "vabu" päevi niiväga olnudki. Pool juulit on üks trall teist taga ajanud ja lõppu ei paista tulevat.

* Maailmamängude avatseremoonia etendus Kalevi staadionil (no seesama võimlemispidu, kus Rikagi esines) oli väga vahva üritus. Pealtvaatajaid oleks võinud muidugi rohkem olla, aga võimlejaid hõre publik ei paistnud segavat ja kavad olid neil The Sun`i saatel küll igavesti ägedad.

* Tüdrukuteõhtu jahiga Pirita lahel !!! (sh pruudi testimine peigmehe tundmises, vande lugemine, nime uputamine, nipiraamatu üleandmine jpm). Jaa, minu lapsepõlvesõbranna ja kauaaegne kallis pinginaaber abiellllllub...!

* Kursuse kokkutulek ehk Vilsandi vallutamine (Vilsandi matkale ma kavatsesin tegelikult mõned read pikemalt pühendada, aga postitus ootab väikest pildilisa)

* Ning selle peo ja pillerkaare vahepeal sai veel paar magistriõppe sisseastumiseksamit sooritatud ja täna selgus, et sügisest tulebki uuesti koolitee jalge alla võtta...

Aga nüüd ma pean küll magama minema, sest hommikul kell 8 on äratus, 8.45 lillepoodi, 9.00 juuksurisse, 10.30 asjad pakkida, pisut end mukkida, 12.00 algab start Muhu poole - me läheme ju pulma! Oh, mina pole küll pruut, aga täitsa ootusärev...

Suve saabumisest, jaaniõhtust ja teatritükist ka

2010-07-01T01:31:00.002+03:00

Lõpuks saabus meile kauaoodatud suvi! Ja minu puhkus! Indrek peab veel paar nädalat tööl käima. Aga Riinuga oleme nüüd pooled päevad rannas peesitanud, millest enamuse Riin muidugi kaelani vees sulberdab ja mina ennast põletusekartuses 25-kaitsefaktorise kreemiga üleni sisse määrin nii, et ainult varbavahed pisut päevituvad :)

Õhusooja oli eile-täna 26 ja vesi 21 kraadi. Rahvast ei ole tegelikult Haapsalu randades väga palju, aga kõik, kes on, limpsivad mahlapulka ja jahutavad end karastusjookidega. Paralepa vesiratta- ja paadilaenutus töötab ka, Fra Mare terrass on külastajatest pungil, nii, et täitsa tore, võib öelda... kui need kohutavad, sinised, plastmassist välikäimlad välja arvata.

Rika saatsime eile varahommikul Tallinnasse - Maailmamängude proovid algasid. Elamine on neil reaalkoolis, kahe suure kotiga läks bussi peale :) Etendused ise toimuvad laupäeval kell 13 ja 19 Kalevi staadionil. Kottide pakkimise kõrvale lugesin talle muudkui sõnu peale, et ühistranspordis hoiad oma asjadel silma peal, kellegagi kaasa ei lähe ka siis, kui kutsuja sõbralik ja abivalmis tundub, päikesekaitseks kasutad kreemi ja kannad trennide ajal peakatet, jood palju vett ja sööd korralikult, koolitoitudega ei pirtsuta, taskuraha püüad päevade peale nii ära jaotada, et viimasteks päevadeks ka jätkuks jne, jne. Oh, ma ei ole seda epistli lugemist tegelikult harjutanud, aga ma muutun selles iga päevaga osavamaks. Huvitav, kas see on kuidagi vanusega kaasuv nähe?

Aga et siis teema juurde tagasi tulles, need superilusad ilmad - soojaks läks ju juba tegelikult eelmisel nädalal ja eriti mõnus, kuiv ja päikseline oli jaanipäev.
Veetsime jaanilaupäeva, nagu eelmiselgi aastal, Noarootsis, Riho ja Raigo juures. Oi, kus meil oli kamba peale kokku alles pidulaud! Suitsutatud seakael, linask ja angerjas, sibula-koore teki all heeringas, lõhetartar, arbuusi-mozzarella salat, suitsukana-viinamarja-kreekapähkli salat, mitut sorti koduleiba, maitsevõid ja pestot, lehttaigna juustukeerud, rabarbrikook, vaarika-toorjuustukook, lahjemat ja kangemat joogikraami... suu hakkab praegu seda kirjutades vett jooksma.

Muidugi toimus jaanipäevale kohaselt jõukatsumine sportmängudes (noolevise, vabavisked korvpallis, koroona, võrkpall, lauajalgpall) ja nagu arvata võite, tõi meie perest naiste individuaalvõistluses võidu ehk kadakase juustunoa koju Rika :)

Jaaniõhtu auhinnalett

Muidugi süüdati ka suur jaanilõke ja öösel kella kahe ajal, kui Indrek ja Riin juba telgis norskasid, käisime meie Rikaga jaaniussikesi otsimas. Järgmisel päeval vedelesime veel pikalt hoovimurul, nautisime ilma ja muljetasime teatriteemal. Aitäh Liivile ja teistele asjaosalistele suurepärase jaaniõhtu eest!

Aga teatrimuljed, need jah olid meil üsna värsked, sest enne jaanipäeva vaatasime Linnateatris "Homme näeme" ära. Samuti Liivi eestvedamisel, hulgi piletitega. Olin kuulnud-lugenud, et selline etüüdidest kokku pandud, 40-ste põlvkonna lugu, ideaalne tööpäeva õhtutel vaatamiseks. Võtsime suuremad lapsed ka kaasa ja neile meeldis. Viskasime veel Tallinna poole sõites nalja, et nii, lapsed-lapsed, pange nüüd vaim valmis, vajadusel tehke märkmeid, tagasiteel arutame ja analüüsime kenasti kogu teatritüki läbi, et mida kasulikku keegi kõrva taha pani ja milliseid tarkuseteri noppis... :), aga tegelikkus kujuneski ilma huumorita selliseks, et pool teed vahetasime muljeid ja ainus stseen, mida tüdrukud igavaks pidasid, oli teeküsimisest sündinud tänavanimede meenutus (selge, et neis ei tekita ju Lenini puiestee või Igavese Tule mainimine mingeid emotsioone).

Mulle meeldis ka see lavastus. Erinevates blogides jagatakse nii kriitikat (et justkui terviklikust kontseptsioonist oleks puudu jäänud) kui kiidusõnu (nt naisterahva põhjatu käekoti või grilli kokkupanemise stseeni kohta), aga eks igaüks ju näeb ja tõlgendab talle sobival viisil. Minu kõrva kriipisid ja mällu sööbisid (mida ma ikka teatrilt jätkuvalt ootan) seekord klatšinurga tsau, mustikamarinaad, valge jope ja lastevanemate koosolekul probleemi tõstatanud ühiskonna(ja mitte enese)kriitiline isa.

Aga erilise kiidukõne pean Piret Kaldale. Loomulikult ei ole see esimene ega viimane kord, kui ta super rolle teeb, aga seekord oli mul kuidagi aega teda seal meeste keskel eriliselt jälgida. Ta on ideaalne näitleja - andekas, loomulik, ilus naine, nii õrn ja samas jõuline. Kui ta seal lõpustseenis, hämaras valguses, öösärgis, veidi sorgus juustega istus ja kingipakki avas, ma vaatasin, et ingel on laval, et kohekohe tõuseb üles :) Alles lõpus, kui kõik näitlejad lavale kummardama tulid, adusin, et ei ole ikka ingel, inimene on :) Fantastiline naine!

Ruhnu Karu

2010-06-22T22:43:00.002+03:00

Ma juba eelmise suve laulupeotule teekonnast saati olen soovinud Puulaevaseltsi Vikan juhitud ja Läänemaa meeste poolt ehitatud kuulsa Ruhnu Karu pardale astuda, et seda iludust oma silmaga kaeda ja jahtasõidust osa saada. Nüüd, nädal tagasi, kui kevadsemestri lõpu töökoosolekule Vormsisse sõitsime, see soov täitus.

On ikka ilus laev! Eriti kui niimoodi lähedalt vaadata ja mööda purjekat ringi liikuda. Võimas! Milline meistrite kätetöö! Kõik on viimse detailini paigas ja viimistletud. Mõnus tõrva lõhn kipub ninna. Tuul sasib juukseid ja laine laksatab laevaninas.

Vaatad mastipuud, naagleid, purjenööre ja köisi... Vägevad mehed on need meremehed ikka :) Ja mõtled, kui oluline, et meil on üldse meistreid, kes laevaehitamise traditsioone ja oskusi edasi kannavad.

Selline laevateki küürimise hari, nagu filmides, seisiski päriselt seina ääres :)

Kapteniga rääkisin ka juttu, kiitsin jahtat, küsisin luba pilti teha ja uurisin, kas sellistele lõbusõitudele lisaks neil ka mõni pikem merereis sel suvel plaanis. Kapten kurtis, et pole suve ju, nii külmad ilmad. Tüürimees oli ka haigeks jäänud, kõrges palavikus. Aga peale jaanipäeva seilab Ruhnu Karu meeskond küll pikemale väljasõidule Pärnu-Ventspils-Gotland-Stockholm-Mariahamn-Tallinn suunal ning naaseb juuli keskpaiku.

Juuli lõpus-augustis saab siis ehk jälle väikeseid paaritunniseid tiire Haapsalu lahel teha (nagu siin uuenenud promenaadi ja kuursaali taasavamise pidustuste puhul). Kellel huvi, võib aeg-ajalt jahta reisikalendrile pilgu heita ja asja uurida.

Mul on nüüd väga hea meel, et selle uhke jahtaga sõitnud olen :)

Ja kui see Kreeka-Argentiina jalgpallimatš läbi saab, lähen panen "Kiri pudelis" VHS-i peale ja vaatan kuidas Garret Blake (Kevin Costner) jahti ehitab ja ulgumerele purjetab. Mis sest, et ma olen seda fimi vist aastate jooskul 10 korda näinud, löristan lõpus ikka natuke nutta ka :)

Ruhnu Karule soovin sooja suve ja tuult purjedesse!

Mojito toorjuustukook

2010-06-20T22:02:00.002+03:00

Kui ma kodus niisama õhtuse tee või külma piima kõrvale kooki küpsetan, valin üldjuhul mõne marjatäidisega plaadikoogi, lihtsakoelise kohupiimakoogi või keeksilise, sest sihtrühmale - lapsed ja Indrek, meeltmööda küpsetise kaks peamist tingimust on magus ja kodune.

Toorjuustu- või šokolaadikooke teen siis pidulikumaks puhuks või külla minnes ja võin öelda, et sama seaduspära kehtib ka paljude teiste perede puhul, kus pereemad kohvilaua taga ahhetavad, kui maitsev ja hõrk küpsetis ja mehed-lapsed küsivad toormoosi, vaniljejäätist või karamelli-šokolaadikastet kõrvale :)

Nädala alguses olin aga kutsutud endise töökaaslase sünnipäeva tähistamiseks "naistekale". Plaan nägi ette, et alustame Tuurus asuva Altmõisa külalistemaja teeotsast lookleva kadakase sooniidu ja roostikuse matkaraja külastamisega, kus peame ka piknikku, rulluisutame Rohuküla lennuväljale paar tiiru peale ja lõpetame õhtu sünnipäevalapse juures kohvi-koogi-napsuga.

Eelnevalt jagasime veel rolle, kes piknikukorvi veini, kes soolase, kes magusaga täiendab. Lõpuks kujunes plaanitud tagasihoidlikust vabaõhunäksimisest vats-maani-suursöömaaeg, sest kõik toit (soe lõhe-brokkoli pirukas, lihapallid, ürdised kana poolkoivad, riisisalat ja mangokreem) oli nii oivaline ja maitses sommeljeest päevakangelase valitud veinidega koos taevalikult.

See oli nüüd sissejuhatus :)

Tegelikult tahtsin rääkida mojito toorjuustukoogist, mille kaasavõtmiseks valmistasin. Retsepti leidsin Tuuli juurest, kust leiab väga palju Isetehtudhästitehtud hõrgutisi. Selle koogi kirjeldus ja koostisosad kõlasid täpselt nii, nagu ühe naisteseltskonna maitse-eelistus ja pikalt mõtlemata oli valik otsustatud.

Tuuli on küll kenasti koogi valmistamiskäigu üles tähendanud, kuid kordamine tuleb teadagi ainult kasuks. Niisiis:

Põhi

200 grammi Digestive küpsiseid

50 grammi võid

Täidis

450 gr ehk 3 pk Farmi maitsestamata toorjuustu (minul ei õnnestunud Farmit Haapsalust leida, asendasin Philadelphiaga)

200 gr Demerara suhkrut

1 pakk vahukoort

suur peotäis mündilehti

3-4 laimi (mul olid suuremad laimid, seega 2 oli täiesti piisav)

2-3 dl vett

3 spl želatiini

Nagu ikka Digestive põhja puhul, tuleb purustada küpsised, segada sulatatud võiga ja suruda küpsetuspaberiga vooderdatud vormi põhja.

Seejärel tuleb keeta siirup veest, Demerara suhkrust, mündilehtedest ja laimide riivitud koorest. Lasta keema tõusta ja jätta 30 minutiks vaiksele tulele (koogi täidisesse segatakse siirup jahtunult ning läbi sõela kurnatuna).

Seejärel želatiin veega likku kuni on piisavalt paisunud ning hiljem madalal kuumusel üles sulatada. Želatiinile juurde segada 2 laimi mahl. Lisada segule mõned lusikatäied siirupit ja ülejäänud siirup segada toorjuustuga. Lõpuks segada želatiini-laimisegu toorjuustu-siirupiseguga kokku ja lisada ettevaatlikult vahustatud vahukoor. Valada põhjale ja pista külma tarretuma.

Nii, et naistekale ja erinevate maitsenüansside tunnetajatele igati sobilik toorjuustukook ja juhuks kui mõni magusamaias meesisik soovib koogiga maiustada, soovitan siirupikaste ligi hoida :)

Valmistume euro tulekuks

2010-06-17T22:56:00.003+03:00

Riin sai sõber Morganilt sünnipäevakingituseks lauamängu "Market", mille reeglite tutvustuslehel on öeldud, et mängu eesmärk on õpetada lastele kasutama olemasolevat raha ja tutvustada põhiliste toiduainete ostmist perekonna jaoks turult. Mõeldud 2-4 mängijale, ideaalne vanus 4-6 aastat.

Nüüd me oleme seda siin mitmel järjestikusel õhtul mänginud ja Riinule väga meeldib see mäng. Juba teel lasteaiast koju jagab ta korraldusi, et kes millist värvi nupu täna saab ja missuguse ostunimekirja valib.

Mängu mõte seisneb selles, et igale mängijale antakse rahakott 12 euro ja ostunimekirjaga ning lauale asetatud turulettidelt (eraldi liha, kala, pagari, piima jm) tuleb vastavalt ostunimekirjale osta erinevaid tooteid. Järgmise leti juurde liikumine käib vastavalt numbritäringu veeretamisele. Ja iga toote ostmiseks peab veeretama veel ka euro täringut, mis annab kaubale hinna (1, 2 või 3 eurot). Lisaks teevad mängu põnevamaks nt laual olevad Promo ruudud, kuhu sattudes on võimalik kaup tasuta koju viia. Võidab see, kes esimesena väljub turult koos kõigi vajaminevate ostudega.

Meil Rikaga on ka täitsa põnev. Et kellel ostlemise järgselt rohkem raha alles jääb, või kes kõige mõnusamaid kaupu koju viia saab :) Ja eurodes arvlemine tuleb ka ainult kasuks, ikka tahaks muudkui täringut veeretades kroon öelda. Riin väänab eurot huvitava saksa hääldusega - oiro: "Oi, ma pean selle kreveti eest kolm oirot maksma!"

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et see on üks tõeliselt tore lauamäng, mida ma tõesti soovitan väikelaste vanematel kingikotti pista. Ma ise iga kord, kui Riin mõne sõbra sünnipäevale hakkab minema, uitan sihitult mänguasjariiulite vahel ringi ja otsin, et oleks mõni asjalik ja lõbus mäng võtta. Turu mäng täpselt seda on! Lisaks, aitab euro tulekuks valmistuda :)

Laste lõpupeod peetud

2010-06-12T02:17:00.001+03:00

Selleks korraks on siis meie pere laste lõpupeod peetud. Kõige olulisem neist, Rika algkooli lõpetamine, toimus 4.juunil. Tavapäraselt 6. klassi lõppedes, pidulikku lõpuaktust ju koolides ei korraldata, aga kuna Rika koolis ainult kuus klassi ongi, saadetakse igal aastal üks lend gümnaasiumi poole teele. Olgugi, et alles nõnda noorukesed, olid kõik lõpetajad nii sätitud ja soliidsed... soengud, kleidid, kingakesed. Rika käis lausa esimest korda maniküüri juures. Tahtis nii hirmsasti minna. Minu abiga paigaldatud küünekleepsud polevat üldse õige maniküür. Ema siis pani talle aja kirja, isegi kleit paluti kaasa võtta, et õigeid värvikombinatsioone sobitada. Oh-jah, ma ütlen :)

Aktusel öeldud sõnad õpetajate poolt lastele ja lastevanemate poolt õpetajatele olid nii südamlikud ja soojad, et palju ei puudunud, et ma rõõmustamise asemel pisardama oleks hakanud. Tegelikult, mõni päev varem toimunud viieliste laste vanemate austamisõhtul õpetajale tänu avaldades, juba mõned pisarad poetasin. Ma ei oskagi öelda, mis mind selle koolivahetuse teema puhul nii härdaks muudab. Ilmselt eemaldumine turvalisest algusest ja heasoovlikust õpetajast ja ... Aga mõtleks, gümnaasiumiteel ju sama palju aastaid veel ees...

Teine suuremat sorti pidu toimus võimlemiskooli Kirke hooaja lõpetamise puhul. Selline iluvõimlejate kevadkontsert toimub tegelkult igal aastal. Ja selleks valmistuvad lapsed hoolega - esitavad vanematele, vanavanematele, sõpradele ja kõigile huvilistele oma võistlus- ja vabakavu, mida aasta jooksul treenitud. Lahe on nende arengut jälgida, kuidas liigutused aasta-aastalt plastilisemaks ja sünkroonsemaks muutuvad ning hundirattad, sildringid, spagaadid ja hüpped silmapilgutuseta kala- ja rulltirelitega vahelduvad.

Mõnusa vaheldusena näidati meile ka Tanel Padar & The Sun`i lugudele seatud kavasid, mis 3.juulil Tallinnas II CSIT`i maailmamängude avatseremoonial "Pidu läheb käima" 5000 võimleja-tantsija osalusel esitamisele tulevad. Üldjuhul meeldivad lastele need nö suured seaded (ka tantsupidude kavad) väga, kuigi iluvõimlejatele omaselt, tantsivad nad neid rocki saatel ikka varbasirutusega :)

Riinul täitus ka 1 aasta Kirkes võimlemist, mida troonis Lotte muusikale seatud mudilaste tantsuetendus. See oli jälle omamoodi armas vaatepilt, kuidas need meetripikkused nublud oma roosavahustes kostüümides üles-alla hüppavad ja 3 min kava sekka mõned võimlemiselemendid teevad.

Lisaks lõppes veel Riinu lasteaia-aasta maikuu viimasel päeval traditsioonilise õuepeoga, nii, et vahepeal ei jõudnud me hästi järgegi pidada, kellele kasvatajatest-õpetajatest-treeneritest meil juba lilled olemas ja mitu peotäit piibelehti veel vaja kimpu seada. Ilma ei jäänud lõppeks keegi, võime rahuliku südamega suvepuhkusele minna :)

Riinu esimene pisike juubel

2010-05-25T22:06:00.000+03:00

Kevad on meie peres tihe sünnipäevade aeg. Ja kuna pidudehooaja avalöögiks on Rika sünnipäev aprilli keskel, millele järgneb Indreku sünnipäev 17.mail, siis Riinul on enda tähtpäeva ootamisega ikka tükk tegemist.

Mul on see viieaastatagune ootamine veel nii selgelt meeles, kui mu sünnitustähtajaks oli pandud 16. mai ja ma ikka rääkisin Indrekule, et kui peaks sündima sinuga samal päeval ja poiss, siis peame ikka Indrek 2 nimeks panema. Aga näe, sündis hoopis tüdruk ja valis oma kuupäeva, palju uhkema pealekauba (numbrikombinatsioon 20.05.2005 ajas ju nii mõnedki paarikesed pulmitama).

Aga Riinu viieseks saamise ootamine käis meil ööde lugemise järgi. Et mitu ööd veel magada on jäänud. Ja arvestust pidas Riin sel aastal ülima täpsusega. Kordagi ei läinud 2-3 nädala jooksul lugemine sassi või meelest ära.

Ei tea, kas suurest ootusärevusest või ootamatust soojalainest, aga nädal enne sünnipäeva jäi ta kahjuks haigeks. Kurk, sh lümfid kaelal, paistetasid nii üles, et pidime lausa arsti juurde pöörduma. Terve talve oleme sinepijalavannide ja vietnami salviga väiksematest haigusnähtudest jagu saanud, aga seekordse tõvega kaasnev ja mitu päeva vältav kõrge palavik tegi mind üsna murelikuks.

Nädala möödudes, rohtude abiga, haigus õnneks taandus nii, et sünnipäevapidu me ära jätma ei pidanud.

Õige päeva (ma mitu korda nimetasin Riinule seda terminit ja siis hiljem kuulsin, kuidas ta telefonis minu emale rääkis, et õigel päeval tulevad mulle suured ja valel päeval väikesed sünnipäevakülalised :)) hommikul säras päike eredamalt kui mõnel südasuvisel päeval ja sooja oli kella 7 ajal juba 17 kraadi. Laulsime Riinu varakult lillede ja kingitustega üles, sest pidime kooli-tööle kiirustama. Tähistasime tema esimest pisikest juubelihommikut muidugi küünaldepuhumise ja koogiga, aga kauaoodatud kommiviimine lasteaeda saab toimuma alles selle nädala kolmapäeval.

Kingisoovidest rääkides, vaatasin, et eelmisel aastal olen vahendanud Riinu vaimustust mootorite maailma vastu ja samas ka muretsenud, kas see on ikka mööduv nähtus... No võib vist öelda küll, et sellel aastal on vaimustus juba tunduvalt pehmemal kujul avaldunud, kui kingisoovide hulgas olid näiteks rattakiiver ja -kindad :)

Samas on tal ka üdini tütarlapselikke soove, nagu kontsakingad, roosad päikeseprillid, huuleläige, käevõru jne.

Kui veel Riinu jaoks olulistest asjadest rääkida, siis uute tulijatena on pärismobiil ja arvuti tähtsale kohale tõusnud (eeskujusid ei ole vist vaja kaugelt otsida ;)) Indrek pani pool aastat tagasi ühele oma vanadest telefonidest kõnekaardi kaardi sisse ja pärast selle tühjaksrääkimist saab Riinule ainult sisse helistada. Aga ma arvan, et see on alustuseks täiesti piisav. Pealegi kannab ta telefoni kaasas ainult külla või vanaemade juurde minnes, lasteaeda ma sellega minna ei luba.

Arvutis meeldib talle kõige enam Lasteka mudila lehel käia ja ETV arhiivist Ohtliku lennu või Tuulepealse maa vanu seeriaid vaadata, vahel Kättemaksukontorit ka.

Vanadest lemmikmängudest on endiselt au sees poemäng. Eriti oluline on kassaaparaadi küljes olevad kaal, kassalint ja mikrofon, mille sisse rääkides valjuhäälselt poeteated kõlavad.

Tähti tunneb viiene Riin ka, aga sõnu veel kokku lugeda ei oska. Numbritega saab paremini läbi - tunneb kellal täis- ja pooltunde, loeb hinnasilte (vahel küll juhtub, et nt 15 asemel tuleb 51), välitermomeetri temperatuuri, valib peast kõigi pereliikmete tel.nr. jms.
Aga asjadest olulisemad on Riinu jaoks ikka inimesed. Tema suur kiindumus kuulub jätkuvalt minu vennale. Temaga kohtumist ei jõua Riin kunagi ära oodata. Ja eriti toredad on need päevad, kui Üllar talle lasteaeda järele läheb.

Riin on ka väga abivalmis ja hoolitsev. Eriti meeldib talle minu vanaema eest hoolt kanda - vett ja puid tuppa tuua, sokke jalga aidata, telekapuldi käsitsemist õpetada. Samuti on ta väga osavõtlik nt poes kaupa valides . Viimati Rikale algkooli lõpetamiseks kleiti ostes, soovitas ja abistas ta meid hoolega, mõtles kaasa ja aitas aina uusi riidepuid proovikabiini tassida.

Olulised on juba ka lasteaia- ja muud väikesed sõbrad, kes olid pühapäevaks sünnipäevale kutsutud.

Alates kutsete tegemisest kuni peomängude organiseerimiseni (sinna vahele ka menüü valimisel) oli Riin mulle väga asjalikuks kaaslaseks ja soovitajaks. Tordi tellisime täpselt tema soovi järgi - roosa, lillede ja pärlitega.
Kuna aga selle aasta mai on meil olnud juubeliterohkem kui kunagi varem (emadepäeva eel tähistasime minu ema juubelit ja 10 päeva hiljem Indreku meheikka jõudmist), tegin Riinule lastepeo tarvis torti tellima minnes nalja, et palun tordile kirjutada "Issi ja Riin 45", mille peale Riin vastas, et ei-ei mina ei taha nii suurt numbrit :) Ema ja Indrek arvasid, et võtavad siis omavahel punti ja tellivad palju uhkema numbriga tordi - "Väimees ja ämm 100" :-D Lõpuks jäi nali siiski naljaks ja igaüks sai oma tordi.

Enne tordisöömist oli veel palju elevust kingituste avamisest. Kusjuures, Riinul ei olnud sel aastal erikingisoove. Aga kõik, mis me pakkidest välja võtsime, valmistas talle rõõmu. Ma isegi olen pisut imestunud, et tal ei ole mitte mingit erinevate tegelaskujudest kaubamärkide (Hello Kitty, Pet Shop, Barbie vms) hullust külge hakanud. Või kui, siis võib-olla Leiutajateküla Lotte, kelle puzzlesid, vihmavarju, sukkpükse jm soove on varem ette tulnud. Lotte filmi vaatas ta siin haiguse ajal jälle mitu päeva järjest, avastades iga päev uusi nüansse. Üleeile ütles näiteks, et ma tahaks ka endale sellist garaaži nagu Lottel, kuhu ma saaks isale sööki viia :)

Maiustuste lõikamise mäng

Kinkide avamise rõõm

"Me õnne sulle soovime..."

Ongi meie Riinu esimene juubel peetud! Ja kui palju meil tema kasvamisest rõõmu on olnud! Kui ma Rikaga ei jõudnud iga järgneva aasta lisandumist ära oodata (et kasvaks ikka suuremaks ja suuremaks), siis Riinuga on mul siiralt kahju, et seda väikelapseaega aina vähemaks hakkab jääma. Riinule pole see ka märkamatuks jäänud. Arenguvestlusel kasvataja ütles, et Riin oli talle murelikult rääkinud, kuidas tema emme ei taha, et ta suureks kasvab :) Ma püüan ennast nüüd parandada, sest lapsele on suureks kasvamine ikka ju uhkuse asi.

Pasta- ja risottojuttu

2010-05-06T22:01:00.003+03:00

Eino, nii ei saa ju rallit sõita, õigemini blogi pidada... kui postitused kuu aega draftsides istuvad ja ootavad kuni töö laseb õhtuti hobidega tegeleda. Vähe sellest, et ma ise viimasel ajal midagi avaldada ei jõua, teiste juttudes on ammugi järg käest läinud. Uhh!
Ega mul midagi nii pakilist muidugi postitada polnud. Tahtsin lihtsalt mõndasid õhtusöögisoovitusi jagada. Vahel ikka mõtlen, et ah, mis ma neist toidujuttudest ja retseptidest siia kirjutan, aga siis on jälle nii tore, kui Heidi või mõni teine sõber helistab ja küsib, et milline see teraline sinep täpselt on, millest oma blogis rääkisid :)
Et siis ikka toiduteemal, jälle ...
Kui ma millalgi veebruari alguses Liina blogist tuunapasta juttu lugesin, mõtlesin enda pasta-risotto-gnocchivaimustuse aegadele ka. See sai alguse ikka sealtsamast Franco restoranist (millest ma juba korduvalt heietanud olen) ja ütleme nii, et koos vaimustusega ilmnes kaasneva nähuna ka kergekujuline aukartus roogade isevalmistamise ees (serveeringud hüppasid ju kokkade kärmete liigutuste saatel kandikutele, lõhnasid hõrgult ja maitsesid oivaliselt - köögis tehti teadust!)

Pealehakkamist täis, olen paljud maitsed järele püüdnud katsetada, arenenud ja ühtteist ikka nässu ka keeranud. Esimeste (nüüdseks juba kümne aasta taguste) katsetuste hulgas oli pasta bolognese, mida tänaseni teen Ameerikas elava itaallasest sõbra Sandro retsepti järgi.

Kastme tarvis läheb vaja: 400 g veisehakkliha, 1 sibul, 1 küüslauguküüs, 1-2 porgandit (sel korral asendasin 1/2 fenkoliga), 2-3 sl tomatipastat, 2 purki purustatud tomateid, klaas valget veini, maitseainetest tüümiani, basiilikut, oreganot, soola, pipart, pisut suhkrut.

Hakkliha praen väheses õlis pannil, maitsestan soola-pipraga, lisan sibula, küüslaugu ja porgandi (fenkoli) ning kuumutan mõne minuti, lisan veini ja kuumutan veel.

Valan segu potti, peale tomatipasta ja -konservid, maitseained ning lasen tasasel tulel haududa vähemalt tund-poolteist.

Segan kastme al dente keenud pasta hulka (Sandro rõhutas, et penne on bolognesele hea kaaslane), puistan peale parmesani, värsket basiilikut, paar keerdu pipart veskist ja ongi valmis. Alati õnnestub, lihtne valmistada, meeldib ka lastele!

Aga seesamune eelviidatu - spagetid tuuna, rucola ja sidruniga - oli hoopiski tore kooslus (õnnestus kenasti, lihtne valmistada, paraku küll EI meeldi lastele, õigemini väiksemale :)) Aga kes see käsib kogu spagetilaari kala-küüslaugu-sidruniga üle valada? Tuleb lihtsalt väikelastele tükike võid kastme asemel spagettide sisse poetada ja kogu pere on õnnelik. Aitäh Liinale, väga mõnus leid jällegi!

Lasanjet teeme ikka ka aeg-ajalt. Seekordne köögiviljatäidise retsept pärineb Nami-namist. Üllari pere oli sel korral just meil õhtusöögil ja Üllar kiitis, et oli äsja Roostis väga head lasanjet söönud. Pärast ütles, et kui mõni liharaas oleks ka täidises olnud, oleks meie pakutu Rootsi omale konkurentsi küll pakkunud :) Minu meelest oli ilma lihata ka väga hea.

Bechamellkastet teen oma väljakujunenud retsepti järgi, mille kord lasanjekarbilt leidsin: 40 g võid ja 3 sl jahu kuumutada potis, lisada 500 ml piima, keeta pidevalt vispliga segades kaste kreemjaks, maitsestada soola ja näpuotsatäie riivitud muskaatpähkliga ning lõpetuseks lisada peotäis riivitud juustu.

Risottot olen vähem teinud. Aga kui Indreku ema sügavkülmiku tühjendamise aktsioonis meile pooleliitrise karbitäie kõrvitsakuubikuid kaasa pakkis, otsisin kiiresti Namist sellele väärilise kasutuse välja. No ja see kõrvisarisotto, see maitses nii hästi, et mul ei ole kohe sõnu selle kirjeldamiseks. Ja kuna mu kehv fotokas ei suuda isegi poolt risotto heast välimusest edasi anda, ei ole mul mõtet oma verbaalsete iluväljenditega ka siin vehkida. Selle peab igaüks lihtsalt ise järele proovima.

PS: Ma tean küll, et praegusel hooajal on hoopis trendikam salateid ja kurgivett eksponeerida, kuid minu blogimistempot arvestades, saab siin nendega kohtuda heal juhul augustis ;-)

Vulisevad veed

2010-04-20T23:50:00.001+03:00

Vaatasin, et mu viimati avaldatud ilmateates laiutavad ilmatumad hanged ja vahepeal maad võtnud suurveed ja vulinad on sootuks kajastamata jäänud.

Need minu ilmajutud pole küll enamasti meie lävepakust kaugemale vaadanud, aga hetke aktuaalseim globaalne ilmauudis on Islandi vulkaanipurse ja sellest tingitud tuhapilved, mis omakorda on halvanud kogu Euroopa lennuliikluse. Kohutav pauk lennufirmadele, mis puudutas riivamisi ka meie tegemisi, kuna Indreku esmaspäeva ennelõunaks kavandatud lennureis nädalaks Frankfurti tühistati (täna saadetud reisikorraldaja teates seisab: Due to large amount of cancelled flights the time necessary for refund processing has increased to 1,5 month. We can offer You a Gift Voucher with a value equal to original ticket fare plus 10 EUR in addition). Positiivne pool on vast see, et katkestus ei leidnud aset vastupidises suunas, Frankfurdist koju liikudes :)

Laupäeval, seni kuni mina Rahvaülikooli suguvõsauurimise kursusel targemaks saada üritasin, käis Indrek Riinuga väikesel metsamatkal. Lühikese ajaga oli nende pooleliitrine purgike kasemahla ääreni täis saanud. Ja oi, kus siis Riinul janutas :) Mulle jälle tundus, et lapsepõlves oli see mahl justkui magusam.

Pärast kursust sõitsime vanaema vaatama. Ma siis õhinal seletasin, kuidas kirikuraamatutest tema vanemate ja omakorda nende vanemate sünni-, ristimis- ja leeritamisajad leidsin ja isegi mõned eksimused kuupäevade osas (võrreldes vanaema mäletamisega) tuvastasin... Aga vanaema oli kuidagi väsinud ja eemalolev - ütles vaid, et mis sest enam nii täpselt rida ajada... Tegelikult tal ongi õigus - need jutustatud lood loevad.

(Riin vanaema lillepeenart harvendamas)

Lõpetuseks mõned kevade saabumist tähistavad tähelepanekud:

* Need hoomamatud lumekuhjad sulasid meie juures ilma igasuguste kõrvalekalleteta (nagu varasemate aastate rüsijäämäed või kalda-ala üleujutused),

* Kajakad tulid 1.aprillil, kui paks jääkaan kolletas ja oli iga hetk lahe põhja vajumas. Luiged saabusid paar-kolm päeva hiljem,

* Tänaseks on vesi täies ulatuses lahti ja lisaks lindudele kohal ka kevadekuulutajad-lohesurfarid.

Meist pisut eemal, Ida-Eesti suunas sõites, nägime 10.aprillil Puurmani ja Palamuse vetevulinad ka ära. Ilus on see kevadine tärkav maa.

Rõõmu ja pisaratega 13-sse

2010-04-18T03:03:00.000+03:00

Rikal täitus aprillikuu keskel 13. sünnipäev, mis algas meie naisperele draama ja pisaratega. Ei, siin ei saa murdeikka jõudmist nüüd küll süüdistada, pigem olin mina (hm 33-sena) peamine draama põhjustaja.

Nimelt, sai kõik alguse sellest, et minu arvates peavad sünnipäeva hommikud olema erilised, st sünnipäevalapse jaoks peab olema üllatus, et kõik teised on varem üles tõusnud ja ettevalmistusi teinud - laud on kaetud hommikusöögi sh suure küünaldega tordiga ning lilled ja kingitused käes, sisenetakse õnnitluslauluga sünnipäevalast äratama-üllatama.

Lisaks, ei ole mulle (vähemalt lapsena) kunagi meeldinud sellised praktilised õnnitlejad, kes suruvad raharulli pihku ja ütlevad, et mine osta endale midagi meelepärast, või lähme valime koos sulle sobiva kingituse välja.

Ja eks ma siis ilmselt püüan nüüd iga hinna eest oma lastele ka sarnast illusioonimustrit luua.

Igal juhul helistas mulle nädal enne Rika sünnipäeva ema. Et tema ei oska lapsele midagi kinkida ja annab raha minu kätte, et vaadaku ma siis miskit toredat välja ja veel parem, ostku ära ka. Seejärel helistas vanaema sama murega. Indreku ema ülekanne ootas juba telefonikõneta pangakontol ...

Nii ma siis lasin kiiruga peast läbi mõned Rika hiljutised soovid ja mõtlesin, et esimeseks kingituseks hangin talle High School Musical`i piletid. Veel mõtlesin, et olen kaval ja organiseerin mõne sõbranna ka talle kaaslaseks, et koos lõbusam minna ja mina saan taksojuhi rolliga piirduda.

Helistasin siis ühele ja teisele emale ning tuli välja, et olen puhta hiljaks oma ideega jäänud - kõigil juba piletid olemas. Ühe sõbranna ema oli aga rohkem pääsmeid varunud ja nii me kaupa tegimegi. Ühe pisiasja aga unustasin mainida - et jäägu see Rikale sünnipäevaüllatuseks. Niisiis, kestis üllatus täpselt nii kaua kuni minu telefonikõne tollesama emaga, sest paar minutit hiljem tuli juba kõne Rikalt: " Emme, mis sa siin minu seljataga organiseerid? Marie ütles msn-is, et ma lähen temaga muusikalile..." Nojah, egas midagi, tuleb miskit muud vanaemade kingikotti hankida...

Järgmiseks võtsin riski ja ostsin Rikale ammusoovitud päevitusriided. Poes keerutasin neid küll pikalt sõrmede vahel ja pidasin Indrekuga aru, et tea kas need talle ikka meeldiksid... , aga otsustasin, et vähemalt on midagi kingitusena üle anda ja kui kohe kuidagi ei sobi, saab ta ju pärast üllatusmomenti ka ise neid ümber vahetama minna.

Koju jõudnud, kuulen magamistoas riideid vahetades Rikat hüüdmas (ja nagu hiljem selgus, samal ajal minu käekoti lukku avades): "Kas sa ostsid mulle kaardid kutsete kirjutamiseks?" Oii, kui nunnud! Emme, sa oled mulle hoopis päevitused ostnud!"

Ja siis ma hakkasin täiesti labiilse lapsevanemana karjuma, et mida sa sorid mu kotis, nüüd on juba teine sünnipäevaüllatus nässus, minul ei ole niipalju ideid kusagilt võtta, mida sulle kingituseks osta, kui sina jõuad neid välja nuhkida...jne jne!

Selle peale hakkas Rika muidugi nutma. Võtsin tal kaela ümbert kinni ja palusin vabandust, et ma tühise asja pärast karjuma pistsin (no kust ta pidigi aimama, et kutsete asemel kotist "üllatus" vastu vaatab!) Siis puhkesin ise sealsamas nutma. Meid nähes, hakkas omakorda Riin (veel kõige südantlõhestavamalt) nutma... Ja lõpetuseks ütles Indrek stoilise rahuga köögist: "No see on nüüd küll sarjast Mina ja naised. Huvitav, et ma ei saa absoluutselt aru, mis põhjusel te kolm praegu nutate."

Rika proovis päevitusriideid selga. Need istusid kui valatult, värv ja lõige ka meeldisid. Sellega oli siis draama lõppenud :) Sünnipäevaks olid pisarad juba sootuks ununenud. Oli suur küünaldega tort, lilled, varahommikune õnnitluslaul ja rõõmu hoolikalt peidus hoitud kingitusest ;-)

PS: See valge šokolaadi kattega toorjuustu-mooni sünnipäevatort (retsept Mari-Liisilt) oli võrratult hea! Sünnipäevalapse enda kommentaar tordile oli, et väga maitsva sisuga, aga eriti meeldib see mulle välimuselt. Mis omakorda tõestab, et roosavahusest südametemaatikast ollakse välja kasvanud ja tuletab meelde asjaolu, et ei ole kerge see teismeikka jõudva lapse vanema elu :) Ei ole enam asjad nii lihtsad kui varem, et oled tema jaoks olemas, räägid õigetest väärtustest, tegutsed koos, sõlmid kokkuleppeid ja kõik laabub. Ikka katsetatakse neid piire, iga päev aina rohkem ja ole siis nii tark ja tea, kus on see õige tasakaal, et sa ei pane last vastutama kohustuste eest, mis ei ole talle eakohased, aga samas lased elu uudistada ja ei püüa teda kõikide ohtude eest meeleheitlikult kaitsta. Ja muidugi ise kõige selle juures rahu säilitades ja täiskasvanuks jäädes ;-)

Värvilised kevadpühad

2010-04-05T02:01:00.000+03:00

Kui ma hetkeks nende pühade üle mõtisklesin, siis pigem on need meie peres ikka Kevad- ja Munadepühad, kui Lihavõtted ja Ülestõusmispühad olnud. Nimetuse poolest pole mul vähimatki kahe viimase vastu ja pealegi on heal lapsel teatavasti mitu nime, lisaks ka veel Suur Reede ja Vaikne Laupäev seal vahel ... aga tähenduselt ... ei ole me Jeesuse ülestõusmist tähistanud ega ka vahepeal lihast loobunud, et seda nüüd täieõiguslikult oma toidulauale "tagasi võtta" :)

Üks mis kindel - munavärvimiseta ei saa! Kala-, muna- ja kohupiimatoitudeta ka üldjuhul mitte.

Kuna Suurel Reedel ei tohi midagi teha, siis ma tegin oma kümneaastataguse retsepti järgi ainult ühe väikese jogurtišarloti, mis ongi pashaga võrreldes oma kerge olemuse tõttu peaaegu, et mitte midagi :)

Laupäeval värvisime mõned munad ja õhtul tähistasime pühad kohe ära ka :) Kõik 10 muna koksisime katki ja pistsime osad koos kilupirukaga nahka.

Laupäeval seepärast, et Rika pidi pühapäeva hommikul kella 8-st Tallinasse võistlustele sõitma ja kes see teine jaksab ennast kl 7-st üles ajada, et temaga püha munakoksimise rituaali läbi viia. Pealegi oli õhtune teelaud vaat et mõnusamgi veel, igaljuhul võib seda vabalt ka ilma mõjuva põhjuseta järgmisel aastal korrata.

Kilupiruka idee sain ühel argihommikul silmanurgast Terevisiooni jälgides. Korra viskasin ETV veebikokaraamatule ka pilgu peale - nad on sinna retseptide kõrvale nüüd videoklipid ka üles laadinud :) Aga piukas oli küll väga maitsev!

Piruka kõrvale sobib pakkuda fenkoli ja apelsini salatit. Komistasin selle ahvatleva retsepti otsa Tuuli blogis ringi kolistades. Kommentaariumist leidsin viite nami-namile ka ning mugandasin kokku maitsva, värvilise salati, millele juurde lisasin Rosso salatit ja peotäie rosinaid.

Värviliselt kevadesse!

NO99 Kes kardab Virginia Woolfi?

2010-04-03T02:45:00.002+03:00

Foto NO99 kodulehelt

Teatrikuu viimasel päeval käisime NO teatris "Kes kardab Virginia Woolfi?" vaatamas. Juba pealkiri tundus intrigeeriv. Kes on Virginia Woolf ja miks peaks teda kartma?

Neid, kes Ameerika näitekirjaniku Edward Albee 1962. a kirjutatud näidendi (teatrilavastus esilinastunud samal aastal Broadwayl) põhjal 1966. a vändatud filmi (directed by Mike Nichols) või Endla teatris (Aarne Üksküla ja Linda Rummoga peaosades) 1977. a etendatud Adolf Šapiro lavastust on näinud, need küsimused enam tänasel päeval ei vaeva. Aga meie Indrekuga ei olnud näinud. Ja ega enne etendust loetud arvustused väga selgust juurde ka ei toonud.

Ametliku versiooni järgi olevat Albee oma kuulsa näidendi pealkirja ühe saluuni seinal nähtud kritseldusest võtnud ja selle ümber punutud "mida ta sellega mõtles" tõlgendusi on kindlasti niipalju versioone kui teatritükil vaatajaid. Aga selgeks sai, et eesootavad 3 tundi ja 10 minutit saavad olema põnevad, sest kirjutatakse, et ilmumisjärgselt šokeeris näidendi lavastus kogu Ameerika ühiskonda ja kutsus esile elava vastukaja, kuna puudutas mitmeid ühiskonnas mahavaikitud teemasid. Aasta parimaks näidendiks valitud otsuse tühistas Columbia Ülikooli usalduskogu ära, kuna tegemist olevat avangardistliku tööga, mis pilab ühiskondlikke konventsioone ja ironiseerib igapäevase kõne klišeede üle (tsit: Allik, J. 2002).

Nüüd on aasta 2010, aga ikka raputas. Vähemalt mind. Kas me ikka nii suurtes väärillusioonides elame? Mitte, et ma päris üheplaanilisi tükke ootaks..., aga kui neid kihte on nii palju, et üksteise peale (või sisse) sobitamine väljub igasugusest reaalsusest? Või kui iga karakteri juures tunned, et justkui juba tabad loomust, saad juba pihta, antakse kohe uus "kont järada"?

Need psühholoogilised mängud - mina oma naiivsuses ei taha ikka uskuda, et päriselus inimesed niimoodi "mängivad".

No ma ei ole ju mingi arvustaja. Enda jaoks kirjutan, teinekord tore üle lugeda ja meenutada. Aga tegelikult tahaks seda etendust uuesti vaatama minna. Kas NO-sse või võib-olla ka Linnateatrisse, kus lavastajaks Mladen Kiselov ja peaosades Andrus Vaarik ja Epp Eespäev.

Näitlejad olid NO-s muidugi suurepärased - vanema abielupaarina Marika Vaarik Martha ja Hendrik Toompere jr Georgi rollis ning noorem paar Sergo Vares Nick-i ja Mirtel Pohla "Kullakesena".

Tohutu töö tekstiga! Toomperel muidugi füüsiliselt ka väga raske osatäitmine - juba veerand tunni möödudes etenduse algusest, leemendas ta laval, rääkimata endale brändipudeli pähe lõhkilöömisest ja teistest hüsteerilistest stseenidest. On etendusi, kus ma ei jõua ära imestada ja imeltleda kui rasket tööd näitlejad teevad ja tõesti "Kes kardab Virginia Woolfi?" oli jällegi üks sellistest. Millise hingestatusega nad neid rolle etendasid!

Kes viitsib täie tähelepanuga jälgida ja kaasa mõelda - suhete, karjääri, ootuste, (vale)illusioonide ja tegelikkuse üle (ja rohkelt veel sinna juurde ka), hiljem arutleda ja argumenteerida, võiks kindlasti seda tükki vaatama minna.

Kell on juba kaugelt üle südaöö, aga mina muudkui google-dan ja loen... erinevaid arvustusi ja muidulugusid.

Sattusin ühele väga huvitavale artiklile, mille Jüri Allik ühes 2002 aasta "Akadeemias" on avaldanud (ja millele ma ka eespool viitasin). Artiklis mainitakse E.Albee näidendit küll ainult paarilauselises lõpulõigus, kuid see annab konteksti avardamisega asjale veelgi huvitavama lisanüansi.

Danzumees kirjutab oma blogis nii NO99, Linnateatri kui vanast Endla etendusest.
Südamelähedaselt blogilugu on siin.

NO99 kodulehel on kirjutavas pressis kajastatud artiklid ka kenasti väljas:
- Heili Sibritsa lugu Postimehes: "Ojasoo ja Semper võtsid ette klassikalise dramaturgia"
- Eero Epneri vahendatu Sirbis: "Me ei usu, et on olemas Tõde"
- Madis Kolgi artikkel Postimehes "Rebitud siltidega pudelimängud"
- Kristi Eberhart Areenis: "Ühel neetud purjus ööl"
- Ott Karulini lugu Sirbis: „Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse”

Lastega suusamäel

2010-03-25T23:03:00.002+02:00

Et talvest isu ikka korralikult täis saaks, võtsime koolivaheaja puhul ette 4-päevase reisi Soome, Tahko suusakülla. Keskusest 5 km kaugusele olime broneerinud meie kuuest täiskasvanust ja viiest lapsest koosnevale seltskonnale ka kena mägimajakese väikese järve kaldal.

Lund oli Tahkol (400 km Helsingist) palju. Külma öisel ajal 18 ja päeval 2 miinuskraadi ümber ning päike säras kõrgel taevas. Mäed olid heas korras ja külastajaid parasjagu niipalju, et suusaliftide järjekorras seismist tuli ette vaid paaril korral.

Meie reisiseltskonna kaks kõige pisemat - Riin ja Dagmar, pälvisid kordamööda lapsevanemate tähelepanu ja õpetussõnu, veetes enamuse päevadest linttõstukiga väikelaste nõlval ja laskudes suuskadel nii suusakepi abil õigeid võtteid omandades kui nöörkinnises laskumist nautides.

Vahelduseks lubati mõned tiirud suusakarussellil ka teha :)

Väikelastele puhkust andes (või oli see vastupidi, puhkus lapsevanematele) sai mõned tõusud ja laskumised koos suuremate lastega ka kõrgematel mägedel tehtud.

Pean siinkohal tunnistama, et ma üldiselt väga kõrgustesse pürgimist ei armasta, eriti sellistlaadi, kus allolevat "õhku" näha on, aga kui jalad uuesti maas, on mööda avaraid mäenõlvasid allaliuglemine täitsa nauditav tegevus.

Mägede vahel grillitud vorsti-ketšupi võileivad ja kuum tee, õhtused pika laua söömaajad, saun ja tundaandvad säärelihased olid suusapuhkuse vältimatuks osaks ja andsid asjale ainult võlu juurde.

Kodus tagasi olles võib öelda, et meie väike suusareis oli tore kooli (ja lasteaia) vaheaeg lastele ning nauditav perepuhkus ka meile, täiskavanutele.

Täitsa tore "Hiilgav!"

2010-03-19T00:58:00.001+02:00

Foto Draamateatri kodulehelt

Piletid Draamateatri etendusele "Hiilgav!" olid meil juba olemas, kui vennanaisele helistasin, et uurida, kuidas talle tükk meeldis.

"Mine vaata ise ära", oli Kati lakooniline vastus.

Huvitav, kas see tähendab, et etendus on nii hea, et Kati ei taha mu üllatusmomenti rikkuda või vastupidi nii vilets, et ootusärevust nurjata, arutlesin Indrekuga läinud pühapäeva pealelõunal Tallinna poole sõites.

Käisime teatris ära. Tagasiteel uitasid mõtted pigem mööda laupäevaõhtust ETV "Sind otsides" rännakuid, kui äsjanähtud teatritüki juures. Tähendab ei puudutanud piisavalt?

Esmaspäeva hommikul taas Tallinnasse teel (sedakorda töökaaslastega), jõudsime nädalavahetuse muljetamistega minu teatrikülastuseni.

"No räägi, kuidas oli? Kas tasub vaatama minna?" Iga kord kui keegi nii küsib, ei oska ma tegelikult vastata. Ikka tasub, teatris ikka tasub käia...

Püüdmata hinnanguid anda, jutustasin, et tegemist oli tõestisündinud looga. Möödunud sajandi algupoolel elas Ameerikas naine nimega Florence Foster Jenkins (Ita Ever), kes armastas väga laulda, kuid ei pidanud sugugi viisi. Kogu lugu tiirleski naise lauljakarjääri ja tema lähedalseisvate inimeste ümber, kelleks olid noor andekas pianist (Jan Uuspõld), sarmikas, kuid ebaõnnestunud näitlejast peigmees (Guido Kangur), õõtsuva tagumikuga mehhiklannast toateenija (Britta Vahur), toetav sõbranna ja lavashow`de kujundaja (Ülle Kaljuste) ning ainuke "teisitimõtleja" ja kriitik (Maria Klenskaja), kes julges "kuninga(nna)le öelda, et tegelikult on ta alasti".

Ikka kiskus tiba hinnanguteks ka. Näitlejatööd olid tegelikult ju head - rõõm oli näha, et Ita Ever on endiselt superheas vormis ja tantsiskleb energiliselt kogu etenduse vältel mööda lava ringi. Paistis, et ainult valestilaulmine ei tahtnud tal päriselt hästi välja tulla :) Teiste tegelaskujud olid samuti humoorikalt mängitud, kuigi komöödiana väljalubatuna oleks oodanud enamat kui üksikud muiged 2,5 tunni jooksul.

"Täitsa tore lugu ju tundub", elavad kolleegid autos mu muljetele kaasa.

Ilmselt siis nii oligi. Aga eks teatriga, nagu ka kõige muuga siin elus, on ju suhted suhtelised ja sõltub, milliste ootustega sinna minna.

Seekordne pealkiri lubas Hiilgavat!, aga määratlus Täitsa tore! ajab vast ka asja ära.

Minu Ameerika - mälestusi ajendatuna raamatumuljetest

2010-03-14T11:50:00.135+02:00

Mis ajal see täpselt oligi, kui need "Minu Ameerikad" ilmusid, igaljuhul osta ma neid endale ei plaaninud. Mõtlesin, et kui ilmumisjärgne suurem eufooria möödas, laenutan raamatukogust ja loen läbi. Eufooria möödunud ei ole, kõikidele Minu... sarja raamatutele on järjekorrad. Kui ühel päeval uurima läksin, oli pakkuda "Minu Ameerika 2", laenutaja kommenteeris juurde, et vahet ei ole kumba enne loete, need ei järgne teineteisele, vaid sisaldavad läbisegi Epp Petrone reportaaže ja pihtimusi unistustemaal elamise ajast. Teine osa kaenlas, esimesele järjekorras, asusin lugema.

Epule on ette heidetud, et raamat olla justkui liiga lihtsalt sündinud - mis viga blogist jutukesi võtta ja kaante vahele köita. Mind see aga ei häirinud (kui siis mõningad kordused) - oli mõnus lugemine ja mis minu jaoks peamine - palju äratundmisrõõmu ja mälestuste elustamist. Ma ei hakka siinkohal Epp Petrone raamatuid Peeter Oja Kreisiraadiost tuntud Alaska Forever filmitutvustuse kombel ümber jutustama. Jäägu raamatud iga lugeja enda avastada ja tõlgendada. Panen kirja mõned meenutused, mis lugemise ajal taaselustusid.

Sel ajal kui meie oma perega Ameerikas elasime, ma blogi ega ka paberpäevikut ei pidanud. Seetõttu polegi mul tolleaegseid mälestusi kuhugi talletatud, kui välja arvata fotod, üks videokassett reisist New Yorki ja üks kiri, mille ma esimeste nädalate järgselt vennanaisele läbi pisarate kirjutasin, aga mida Indrek pärast läbilugemist ära ei lubanud saata. Selles kirjas oli mitmeid sarnaseid imestusi täis seiku (nt kõnniteede puudumisest jm), nagu Epp-ki oma kohanemislugudes kirjutab, aga ka palju muret, eelkõige just Rika (tol ajal 3-aastase) tervise pärast. Raamatu autori kirjeldatud tervishoiusüsteemi peatükki lugedes, muutusin meenutades üpris tõsiseks.

- Arsti vastuvõtul

Üsna pea pärast Ameerikasse kohalejõudmist, jäi Rika (küll ilma väliste nähtavate sümptomiteta) haigeks - paistis loid ja oli kuum. Esialgu lootsin, et tegemist on kliimavahest tingitud kohanemisega, kuid pärast kraadiklaasi ostmist (celsiust näitavat pulka me rumalad Eestist kaasa polnud võtnud), selgus, et lapsel on 104 F palavik (100 F = 37,8 C). Oli ilmselge, et kusagil organismis on põletik. Tõime apteegist kirsimaitselist tylenol siirupit, millel peal suured kirjad: Alla 6-aastastele lastele ilma arsti ettekirjutuseta keelatud! Vähendasime ettenähtud kogust poole võrra ja saime palaviku paari päevaga alla. Nädala pärast sama seis - palavik ja loidus, millele olid lisandunud veel valulised pissilkäimised. Arsti juurde pöördumist pidasime üüratute hindade tõttu võimatuks ja jäime ootama ema põierohtudega saadetist Eestist. Ma ei mäleta kui kaua see pakk teel oli ja kui pikale see haiguse vindumine oli juba veninud, aga pärast 3-4 päeva rohuvõtmist, mingisuguseid paranemismärke ei ilmnenud. Hoolimata kõikidest juttudest, kui kohutav hoop rahakotile on ravikindlustust omamata isikul, sh lapsel, arsti juurde pöördumine + retseptiravimite hankimine, võtsin ühel hommikul Rika kaenlasse ja astusime lähedalasuva kliiniku uksest sisse.

See, mis järgnes, oli absoluutselt vastupidine Epu loos kirjeldatud lastearsti visiidile. Hallipäine, soliidne, valge härra vaatles hoolega last, lasi teha erinevad analüüsid, uuris haiguskulgu ja seletas nii lihtsas keeles, et ma sain lapse seisundist parema ülevaate, kui Eestis arste külastades eales olin saanud. Neerupõletiku diagnoos ja 10-päevaseks ravikuuriks vajaminevad amoxicillini topsikud käes ning kabinetist lahkuma asudes, pöördus arstionu veel meie poole: "Vabandan oma uudishimu, aga teie aktsenti arvestades, kas te olete Skandiaaviast? Rootsist? Kui teil meeles püsib, olge nii kena ja helistage palun paari päeva pärast, kuidas lapse paranemine kulgeb ning probleemide korral tulge kindlasti tagasi." Reception`ist anti kaasa arve - pisut üle $100. Ilmselt läks meil hästi, kuna laps tõsisemat (loe: kulukamat) ravi ei vajanud, aga see sajadollariline väljaminek oli sel hetkel küll köömes võrreldes meelerahuga, mis mind kodu poole sõites valdas.

-Red tape

Sõnapaaril red tape e USA valitsusasutuste bürokraatial peatub Epp Petrone paaris loos, rääkides elamisloa pikendamisest ja oma Social Security numbri unustamisest.

Pikkade, lausa õue ulatuvate järjekordade ja mugavate järjekorrasüsteemidega ootesaalide puudumise osas juhilubade teoreetilise eksami sooritamisel, SS numbri lunastamisel või postipaki saatmisel, saan nõustuda. Aga autojuhilubade eksami sooritamise protseduur ise on jälle kordi lihtsam kui meie riigi bürokraadid suudavad elaes ettegi kujutada. Sul on vaja lihtsalt veidi liikluseeskirju lugeda, teoreetiline test ja sõidueksam (enda isikliku autoga) sooritada, avaldus sisse anda, lasta endast foto klõpsutada ja ootele jääda. Muide, juhilubade väljastamisel, seoses Epu väitega, et Ameerika kultuur täiesti eitab surma, oli minu jaoks just ootamatu kogemus nõustuda või tagasi lükata ettepanek organidoonorluseks autoõnnetuse korral. Ma ei olnud lubasid nõutama minnes sellele küsimusele mõelnud.

- Neighborhoodist ja New Yorgist

Raamatu autor on pühendanud kindlasti üle veerandi lugudest New Yorgi linnale - erinevate linnaosade, liikluse, inimeste ja neighborhoodi kirjeldamisele. Lisaks mitu lugu 9/11-st.
Meie paiknesime Illinoisis, Chicagost 4o miili kaugusel, linnakeses nimega Palatine. Elasime puhtas, kenas korterelamute rajoonis. Meil oli hoolitsetud, lake-view ja basseinidekompleksiga siseõu, lähedal väike mänguväljak ja ümberringi viisakad naabrid. Ilmselt kui oleks kehvema kohtlemisega ümbrusesse sattunud, oleks see naabruse teema rohkem puudutanud, sest see, kuidas teineteisest vaid paari kvartali kaugusel asetsevad linnaosad võivad üksteisest erineda, oli küll üllatav.

New Yorki sattusime kahel korral - esmalt Ameerikasse saabudes ja hiljem nädalasel reisil olles.

Esimesena asjana ehmatas meid JF Kennedy lennuväljal lennukist maha astudes hinge mattev niiske ja sombune suveõhk. Raamatut lugedes tundsin hetkeks sedasama õhupuuduse tunnet, millega pikemal kokkupuutel on ilmselt võimalik harjuda.

Hiljem reisil nähtud WTC kaksiktornid ja nende läheduses paiknev Battery Park, vaade vabadussambale, Empire State Building, Times Square, Trafalgar Square, 5-th Avenue ja Wall Street, suveniirikaubitsejad ja kerjused ning tohutud hulgad erinevate rahvaste esindajaid tänavatel kiirustamas, olid just sellised nagu ühes maailmalinnas olema peavad. Mul on väga hea meel, et olen saanud võimaluse kõike seda pompöössust oma silmaga näha.

- Veel mõtteid
Kui veel loetut meenutada, olid südantsoojendavad Epu lood pesumaja tutvustest. Ameeriklastele süüks pandud pinnapealne small talk ja keep smile, saavad selliste lugude juures hoopis teise tähenduse - eriti tähelepanelikud ja sõbralikud on nad väikeste laste suhtes.

Kusjuures, Ameerika pesumajade teema juures olen veel mõelnud, et nii need kui ka kortermajade keldrikorrustel asetsevad kõikide majaelanike teenistuses olevad pesumasinad-kuivatid on minu arvates tunduvalt mõistlikum ja säästlikum lahendus, kui Eestis igas korteris kolisevad ruumivõtjad.

Niisamuti kui kõik Ameerikaga kokkupuudet omavad inimesed teavad Sesam Street´i Elmot, 4th of July tähistamiseks riigilippudes lehvivaid maju (ja üldse majade kaunistusi pühade, eriti jõulude ajal), meedia ülepaisutatud teemakäsitlusi, kiirteedel ekslemist, ülearust tarbimist, leiab seda kõike ja rohkemgi veel Epp Petrone "Minu Ameerikate" veergudelt. Arusaadavalt peavad ju lood müüma ja lugejat intrigeerima ning seda autor oskab - kirjutab lugusid läbi muheda huumoriprisma ning kohati ilmselgete liialduste ja ülevõlli fooniga.

Epu jutustatud lugusid võib nimetada ka lihtsalt "ühe pere lugudeks", sest kindlasti oleksid need jutud teised, kui peategelasteks ei oleks just autori itaallastest lähedased koos kõigi oma väikeste veidrustega.

Arvan, et nii võibki igaüks kirjutada oma "Minu..." lugusid ja need oleksid kõik erinevad, sõltumata samas riigis elamisest.

- Lõpetuseks

Enda loo lõpetuseks tahan veel öelda, et ma olen väga õnnelik, et meie perel avanes selline võimalus elada lühikest aega teises maailmaotsas, täis rikkalikku eri rahvaste kultuuri, karastuda ja avastada palju uut, loksutada end lahti rutiinist, leida uusi sõpru ja tuttavaid. Aitäh eelkõige Taive perele selle võimaluse eest!

Rika võistlustules

2010-03-07T22:20:00.001+02:00

Viimasel nädalal oleme me kogu perega põnevaks sündmuseks valmistunud. Nimelt toimus reedel, 5.märtsil Viljandis 6. – 8. klasside inglise keele ja ajaloo integreeritud üleriigiline võistlus „Keele aeg“, kus ka Rika osales. "Kogu perega" tähendas seda, et mina aitasin powerpoint esitlust "My hometown Haapsalu" lihvida ja etendasin žüriiliikme rolli võimalike küsimuste esitamise ja stopperiga aja mõõtmisega. Indreku tööks oli teises toas Riinu tähelepanu muude tegevustega köita.

Tegemist ei olnud tavapärase olümpiaadi formaadiga - et võisteldakse kõigepealt maakonnas ja seejärel saadetakse parimad riiklikule võistlusele. Eelvoorust oli võimalus kõigil osa võtta, kes soovisid ja kuna eelvooru töö oli väga vahvalt välja mõeldud, avaldas Rika soovi osaleda.

6.-ndatel klassidel tuli tõlkida inglise keelde Olav Ehala "Rahalaul" nii, et see oleks lauldav originaalmuusikaga ja saata laulu tõlge jaanuari keskpaigaks Viljandi Maagümnaasiumisse.

Eestikeelsed sõnad niisiis:

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli,
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli,
raha - see on õnn ja armastus.

Kõrged mõtted - see on puha möga,
pole elu ilma rahata.
Söö ja maga, sarve vahet süga,
ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene,
elu lühikene, raha pikk.
Kel on vähe või on natukene,
sellel puudub helge, sellel puudub helge,
sellel puudub helge tulevik.

Ja Rika tõlge: “Money song”
Find a fool who doesn’t fear a monster,
if the monster dreams of money here.
Money plays the most important role,
money – this is happiness and love.

Higher thoughts are nonsense, real humbug,
there’s no life without a money, yeah.
Eat and sleep and scratch your head, enjoy that,
this is all you need for perfect life.

Money gives you power all forever,
life is short but money lasts and lasts.
One who has a lack of real money,
never sees a happy, never sees a happy,
never sees a happy future, yeah.

Kuu aega hiljem tuli Rika inglise keele õpetajalt teade, et Rika tõlketöö valiti 60 osaleja seast 10 finalisti hulka (O.Ehala isiklikult oli käinud lugusid läbi mängimas) ning Rika võistleb lõppvoorus 1) oma kodukohta tutvustava 5-7 minutilise inglisekeelse slaidiesitlusega ja 2) kohapeal Eestiga seotud ajaloolise isiku kohta eestikeelsest tekstist inglisekeelse kokkuvõtte tegemisega, mida oleks võimalik kasutada, tutvustades Eesti Vabariiki välismaalastele.

Nii me siis valmistusimegi hoolega - valisime pilte ja märksõnu Haapsalu esitluse tarvis, timmisime ajakasutust ja publikuga suhtlemist. See oli ka tavapärasest teistmoodi ülesanne ja arendas Rikat kõvasti. Pole ju olnud tal varem tarvidust daami sissemüürimisest ja kuupaistel ilmutamisest või Tšaikovski pingist Haapsalu Promenaadil inglise keeles rääkida. Õpetaja koolis juhendas ka ja lasi esitluse ingl. k tunnis klassikaaslastele ette kanda.

Viljandisse kohale jõudnud, selgus, et õpetajaid ega vanemaid võistluse juurde ei lubata ja nii saime me Indrekuga paar tunnikest Viljandi Maagümnaasiumi vastremonditud, hoones ringi jalutada ja teiste ootusärevate lapsevanematega vennastuda :)

Lõppvooru teiseks ülesandeks pidi siis Rika Lydia Koidula eluloost 120-sõnalise kokkuvõtte tegema. Tekstist kontsentraadi tegemine oli talle raske olnud, sõnavaraliselt ja grammatiliselt enam-vähem jõukohane (surnud inimese puhul kasutad ju peamiselt lihtminevikku).

Žürii otsuse tegemise ajaks pakuti meile võimalust Pärimusmuusika Aidas tunniajast rahvapille ja -muusikat tutvustavat kontserti kuulata, mis oli Cätlin Jaago ja Karoliina Kreintaali esituses tõeline elamus. Rika ütles pärast kontserti lõppu, et talle meeldiks ka suurena sellist tööd teha :)

Žürii otsuse kohaselt jagati igas vanuseklassis välja kolm esikohta ja sinna Rika kahjuks ei pääsenud. Kui talt küsisin, kas oled pettunud ka, vastas ta, et ei, ega muud midagi, aga ma nägin nii palju vaeva ja harjutasin ja me sõitsime siia kaugele :)

Meil Indrekuga oli hea meel, et ta kogu selle kadalipu vapralt vastu pidas ja teistmoodi kogemuse osaliseks sai. Osavõtt ise oli juba pool võitu ja tubli on ta igal juhul.

Ja veel, et ... kui nüüd kellelgi peaks olema vajadust oma väliskülalistele inglisekeelset Haapsalu-tutvustust teha, siis meil on üks värskeltharitud giid välja pakkuda ;)

Enne sula

2010-02-26T21:51:00.003+02:00

Püüdsin 24.veebruaril meie enneolematut lumerohkust veel piltidele jäädvustada, kuna ilmateade lubab sulalähedast ilma.

Vaatamata korrusmajast, sh katusest rõdu kohal, oli Indrekul lumelabidaga rassimist küllaga (no eramaja omanike puhul on ju lume rookimine praegu sama loomulik tegevus, kui hommikukohvi joomine või hammaste pesu, aga kes see enne oleks kuulnud lauset "ma lähen rõdule lund rookima")

Esimeste lumiste päevade aegu tegime rõdu alla lumememme, kellel täna paistab veel vaid väike peanupp mütsilotu alt välja ja pingid, kuhu muudel aastaaegadel viib lai jalgtee, on seljatoe ülemise servani lumme mattunud. Lisaks sellele, viib meid koduuksest parklani enam mitte tee, vaid tunnel, mis ulatub Riinule peaaegu kaenla alla.

Ja olles ennast lõpuks kodust välja kaevanud, läksime lossiparki lumekindlust üle vaatama. Nagu arvata võis, oli linnus paksu, koheva lume alla mattunud ja esialgsetest väljatahutud figuuridest ühtlane ringikujuline lumevall järel. Uueks magnetiks oli hoopis jääst vabadussammas saanud, mis Vabariigi aastapäeva pidustuste puhuks linnusemüüride vahele koha leidnud. Märts on kohe käes ja talv ikka veel täies hoos. Enne sula siis.

Eesti Vabariigi terviseks!

2010-02-24T19:12:00.143+02:00

Eile õhtul Kati sünnipäeva pidades, oli paslik pärast südaööd ka Eesti riigi sünnipäeva terviseks pitse kokku lüüa. Üllar oli selleks tarbeks sini-must-valgete hot shot`ide komponendeid valmis varunud ja nii me mitte ainult kauni välimuse, vaid ka mõnusa mekiga joogid valmis meisterdasime.

Ühe joogi tarvis läheb vaja:

1,5 cl BOLS Blue curacao liqueur

1,5 cl musta kanget kohvi

2 tl vahukoort

Tee väikese kannu sisse valmis keskmisest kangem oakohv, raputa paki sees vahukoort (vahtu pole vaja lüüa) ja vala komponendid teelusikaga toetades pitsidesse kihiti likööri peale. Tegutse kiiresti, et shot ikka kuum püsiks.

Löö pits Eesti Vabariigi sünnipäeva terviseks kaaslasega kokku ja joo põhjani! Ilusat pidu kõigile!

Aasta täis

2010-02-19T21:10:00.000+02:00

Täna sai minu blogi 1 aastaseks!

Mul on hea meel, et olen viitsinud neid väikeseid, meie pere igapäevaelu puudutavaid lugusid kirja panna ja ka muid toredaid leide talletada. Tänu blogindusele olen paljude huvitavate inimestega virtuaaltutvunud, häid ideid kogunud ja oma tegemisigi rikastanud. Mul on hea meel ka Teiega jagamise üle kallid lugejad, kaasaelajad ja kommenteerijad. Aitäh!

Planeerimata sõbrapäev

2010-02-16T21:11:00.002+02:00

Sa võid ju mõelda, et erilist sõbrapäeva tähistamist ei planeeri, aga lõpuks leiad end ikka põll ees kuuma ahju ees virvendamas ja laua ümber kohti lugemas. Sest sul on ju lapsed...

Riinu kõige suurem sõber on jätkuvalt (nagu eelmiselgi aastal) minu vend Üllar.
Lisaks sellele, et ta pühapäevaks Üllari Kati ja lastega endale külla kutsus, pidas ta minuga läbirääkimisi menüü osas - kartulisalat ja krõbe kana oli tema soov.

Salati juures on ju ainult hakkimise vaev, mõtlesin ja isuäratavat kanatiibade retsepti olin hiljuti just Pille blogis näinud.

(Need olid tõeliselt head väikesed suutäied, mõnusalt kleepjad ja magusad, nagu retsepti nimigi lubab)

Siis helistas Kati: "Saan aru, et meil on sõbrapäevapidu tulemas. Ma võtan siis lõhe, mille võiks ahju panna ja roheliste ubade-tomati-küüslaugu ja parmesaniga ahjurooga võiks ka proovida teha."

"Jaa, muidugi, hea mõte", nõustusin.
"Kas meil on külalised tulemas? Selle kalamarja võiks lahti teha", lisas mõned minutid hiljem Indrek.
"Ikka võib, küpsetan mõned pannkoogid kõrvale", noogutasin.

Ja nii see päev läks - jälle toiduvalmistamise ja söömise tähe all. Magusaks oli ema kaasatoodud banaanikook ja lapsed jahvatasid (liialdamata) sadu üksteisele kingitud raffaello komme ära süüa (kookoshelbeid võib tänaseni diivanite ja varvaste vahelt leida).

Kahjuks ei märganud ma suures vaaritamise rattas teha ühtegi pilti laua ümber kogunenud sõpradest, Riinu valmistatud kaartidest ega väljas siravast kevadehõngulisest päikesest.

Ju sa ise tead

2010-02-13T20:32:00.004+02:00

Mõned päevad tagasi helistas mu 87-aastane vanaema: "Ratassepa Arne käis minu juures ja ütles, et sa olevat lehes midagi rääkinud. Mul endal lehte ei käi. Mis sa seal siis rääkisid?"

Mina: "Mmmmmm..." (Naabri Arne oli vanaema tõenäoliselt Lääne Elu ajakirjanikule antud väikesest intervjuust valgustanud, kus ma EASi poolt heakskiidetud kompetentsikeskuse ideekavandist räägin) "No mul on tööalaselt üks projekt käsil", alustasin ebalevalt. Kavandame linna, ettevõtete ja teadusasutustega koostöös ühte uut keskust Haapsallu... või no midagi sellist... ja sellega seoses esitasime paar kuud tagasi ideekavandi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele ja saime nüüd positiivse tagasiside selle kohta..."

Vanaema (pärast väikest pausi): "Aaa, no ju sa ise tead... Kas lapsed on muidu terved ja teil kõik hästi?"

Ma pole ammu end väljendada püüdes nii suures kimbatuses olnud, mõtlesin pärast kõne toru hargile asetades. Kusjuures, ma ei ole väga kindel, kas ma ikka ise tean...

Kartulignocchide katsetus

2010-02-05T23:28:00.003+02:00

Gnocchisid sõin esimest korda Ameerikas, itaalia restoranis "Frantonio´s" ettekandjana töötamise ajal (sellest ma olen siin kord juba jutustanud). Restoran tegutseb nüüdseks Frantonio´s Italian Deli, Cafe and Catering-ina ja loodetavasti läheb neil hästi. Kindlasti läheb, kui Franco samasuguse energia ja pühendumusega kogu ettevõtmist juhib ja maitsvaid, ausaid itaalia roogi pakub.
Aga gnocchidest - neid valmistas Frantonio´se peakokk Juan kõikvõimalikel eri viisidel. Mulle meeldisid enim kartulignocchid vodka kastmes, aga ka spinatignocchid olid maitsvad, eriti kreemise gorgonzola või tummise tomati-parmesanikastmega. Ja oleks siis mõistnud tol ajal hoolega jälgida või valmistamisõpetust üles kribida, kus sa sellega. Õnneks internet aitab jälle hädast välja: videosid Giorgio Locatellilt, Nicoletta Tavellalt jt - ole ainult mees, st naine ja tee järele.

Peaaegu ainsa eestikeelse retsepti leidsin Toidutarest, okei Elukirjas oli ka üks :) Ühes tundus muna liiga palju, teises polnud üldse ette nähtud. Valisin siis välis- ja kodumaiste juhiste järgi kuldse kesktee - 1kg koorega keedetud kartulite kohta panin 2 muna ja 300 g jahu, maitseks soola ja riivitud muskaatpähklit. Tegin ka toredasti kartuli-jahu kuhjakese keskele muna tarvis augu ja asusin tainapallikest mätsima. Jahukott tuli sõrmejämeduste vorstikeste rullimise ajaks ikka ligi hoida, tainas kippus käte külge kinni jääma. Pätsikestele püüdsin kahvli abil mustrit ka vajutada, samal ajal pöidlaga väikest õõnsust gnocchile andes (seda liigutust mäletan Juani ka tegemas). Seejärel vähehaaval potti keema kuni pinnalekerkimiseni ja kastme hulka pannile. Kastme keetsin kokku 400 ml koorest, 100 g suitsu- ja 100 g sinihallitusjuustust. Eriti mõnus oli rohket kastet gnocchi õõnsustest leida.

Kokkuvõttes polnud midagi keerulist, vähemalt mitte nii pikka hoovõttu väärt, et gnocchimaitset juba unustada (no tõttöelda, olen paaril korral Eestis resturaanis gnocchit ikka tellinud, aga isutab ju pidevalt :))

Ja mulle maitseb just niisama, ilma liha või muu lisandita neid süüa, klaasikesest veinist kõrvale ei ütleks ka muidugi ära ;)

Rika kokkab

2010-01-29T21:54:00.009+02:00

Kodused kartulikrõpsud

Rika ei ole mul selline titest saati toiduvalmistamisse kaasatud laps olnud. Tublid emad ikka räägivad, et kui koogitainast teen, siis lapsel on oma vispel, kauss ja tainarull... Mulle on see liigse soditamisena tundunud. Kuigi jah, nüüd Riinuga olen püüdnud ennast sellel teemal rohkem kasvatada ja enesele sisendada, et laps nõnda ju arenebki.

Ma ise ei jaganud kuni keskkooli lõpuni söögitegemisest suurt midagi. Ühtepuhku sai Tallinnas õppimise ajal emale ja vanaemale kõnesid võetud ja retseptimärkmikusse nippe kirjutatud (piima-makaronisupi, kanakastme, kotlettide, mannavahu, kisselli jm valmistamiseks). Nii sai õpitud ja arenetud ja põhjakõrvetatud potid-pannid-pliidirauad ise puhtaks küüritud.

Aga Rika on viimasel ajal hakanud ise kokkamise vastu huvi üles näitama. Vahel näeb miskit head telekas, lappab kokaraamatuid või leiab internetist endale midagi meelepärast, ja üritab järele proovida. Kõik senitehtu on kenasti ka välja tulnud ja hästi maitsenud.

Nami-nami Kaera-Jaani tiramisu vaarikatega (meil oli kodus vaarikatoormoosi)

Kirju koer (retsept Anna-Liisa kokaraamatust)

Kaerahelbepätsikesed (retsept lastesaatest Buratino tegutseb jälle)

Pätsikestest tegi Rika ise pildi ka - kommenteeris juurde, et sa teed alati nii tavalisi pilte, tegijad toidublogijad sätivad ainult nurgakese objektiivi ette :D

Areneb nii, mis mühiseb :)

Ikka ilusast ilmast

2010-01-24T20:56:00.013+02:00

Ma hakkan juba üksluiseks muutuma ja ennast kordama, aga mis ma teha saan, et see võrratu talveilu nii kaua kestab - ikka nautida, pildistada ja blogida ;)

Täna öösel oli selle talve külmarekord Jõgeval - 32,4. Meil -24. Kui tuul lisaks arvata, on ikka külm küll.

Neljapäeval avati lõpuks Haapsalu-Noarootsi jäätee. Sel aastal Rannarootsi muuseumi juurest. Ei teagi, miks igal aastal seda pealesõiduasukohta muutma peab. Väidetavalt pidid mingid olulised mudamaardlad vana neuoroloogiahaigla lasteosakonna juures pealesõitu takistama. Mingitel aastatel on Krimmi holmi juurest ka sõidetud, aga nüüd toimub seal laevaliiklus...
Ega selle jääteega on keeruline küll. Sel aastal ju pakast juba pikka aega, aga vaat lumi nii paks peale sadanud, et hoiab jää pehme. Aga nüüd ta siis avati ja meil kange kihk kohe jälle Österbysse, talvist talukohta ülevaatama ja jäädvustama minna. Kevadine on siin.

Et Indrek Noarootsi poolsaart ja eriti Österby kanti nagu oma viit sõrme tunneb, lõikab ta metsavaheteidpidi mõned minutid ja olemegi Ramsi tipus (mandri-Eesti läänepoolseim tipp). "Lähme vaikust kuulama", ütleb ta :)
Siin on enne ja pärast meid käidud, aga kivine mererannik, suur lumine väli, näeb välja ikka kui puutumata paik. Kui me hetkeks seisatame ja kuulatame, on tõesti täielik vaikus. Siin ei ole ühelgi teisel aastaajal nii vaikne. Linnud on ära, loodus puhkab ja lumekristallid säravad silmipimestavalt vastu.

Rõõmu lumest

2010-01-17T20:41:00.000+02:00

Väljas on jätkuvalt imelised talveilmad. Oleme terve nädala pea igal õhtul Riinuga uisutamas käinud. Esimesel korral jätsin enda uisud koju, arvates, et Riinu on vaja toetada ja aidata, aga see oli asjatu ettevaatlikkus. Riinul olid eelmisel aastal tehtud esimesed uisuharjutused meeles ja kõndimine jääl tuli kohe täitsa kenasti välja. Igal järgmisel korral asi aina paranes ja neljapäeva õhtul võis meie sõitu juba liuglemiseks nimetada :) Ootasin eesolevat lumist nädalavahetust õhinal, nagu laps.

Reede pealelõunal tundsin ennast aga kehvasti. Töölt koju tulles kraadisin enesele 37,4 palaviku ja üles kruvis rusuv peavalu. Laupäeva hommikul oli selge, et tuleb tühi peavalutamise päev ja talvemõnusid saavad nautida ülejäänud 3/4 meie pereliikmetest. Seda nad ka tegid.
Indrek ja Riin läksid lumekrossi sõitma. Indrek oli ammu Riinule lubanud laste ATV-ga sõitmist õpetada, sest paaril korral kui Riinu meestesõitudele kaasa on võetud, on ta niiiiiväga ISE tüürimist soovinud. Nüüd, kui tema mõõtu sõiduk laenatud, sai ta siis vuristada niikaua kui isu täis. Ja see isu oli õnneks üsna ruttu täis saanud (no ma ikka pisut ju muretsen, et see mootorite maailma vaimustus tütarlapsel õigel ajal mööda mõistaks minna :))

Samal ajal osales Rika Piiskopilinnuse lumekindluse ehitamise aktsioonis. Väga palju inimesi oli lumelinna meisterdamise üleskutsele reageerinud ja poole päevaga valmis lossipargi siseõuele igavesti vahva ehitis. Rika helistas vahepeal, et muidu on tore, aga mõnda täiskasvanut oleks vaja. Nad olid oma klassi 4-st tüdrukust koosneva võistkonnaga ühed väiksemaliikmelised ja ämbri ka veel maha unustanud. Mul oli nii kahju, et ma neile appi ei saanud minna. Pea tuikas ja hing kripeldas.

Jõin trotsides Smectat ja Coldrex Hotremi vaheldumisi ja läksin õhtul kell 7 magama otsusega, et mina pean nädalavahetuse lumerõõmudest osa saama ja lumekindlust ka nägema.

Täna hommikul, kui silmad lahti tegin, oli väljas kahtlaselt hämar. Kell oli 7 :) Pea oli otsas, aga mitte klaar, nagu tavaliselt. Kella 12-ni lugesin Epp Petrone Minu Ameerika 2-e (raamatumuljetest kirjutan teine päev) ja testisin pead. Rohkem ei pidanud vastu. Helistasin Katile ja suundusime jalutuskäigule.

Kõigepealt tegime tiirud ümber valmimisjärgus Promenaadi, siis ümber Väikese Viigi ja siis põikasime sisse lossiparki. Oli ikka tore lumelinn küll. Ja kirikutorn oli nii kaunisti valge ja härmas.

Kõndisin koju, et kohe koos Riinuga linnusehoovi tagasi minna. Rahvast oli palju. Lapsed hullasid ja vanemad ahhetasid, et küll on ikka tänavu ilus talv ja palju rõõmu lumest.

Tõeline talv

2010-01-02T23:50:00.007+02:00

Ilusat uut aastat kõigile!

Mul ikka see ilmateade jälle südamel :) Tahtsin öelda, et vana aasta lõpp ja uue algus on ilmataadi poolt küll niisuguse õnnistuse saanud, et kõik täiskasvanud, kes eales heietanud, et sääraseid talveilmasid, kui meie lapsepõlves, pole tänapäeva lapsed näinud... ärgu neid sõnu enam huulile võtku :)

Viimase kolme nädala tavapärane temperatuur on meie kandis -15 ümber olnud. Haapsalu lossipargis on vähemalt samapalju lund kui 25 aastat tagasi ja rohkem ka. Päike on säravkollane ja sillerdab sama kaunilt lume pealt vastu kui "meie" ajal. Puud on härmas ja aialippidel valged lumemütsid peas, nagu kooli ajal talvekirjandisse sai kirjutatud... Ainult vist vanaemad ei sõida enam soome kelguga... või äkki siiski? Vanavanaemad küll :-)

Tritsutamas

2009-12-30T01:07:00.007+02:00

Kui me nädala algul naabrinaise Kairitiga oma õhtust metskõnniringi tegime (sel õhtul kulges ring ümber Väikese Viigi ja Promenaadi), avastasime, et Viigi peal on lisaks uisuväljakule ka rada lahti lükatud. Enne magamajäämist saangi sõnumi: "Kohe pärast ärkamist, kella 10 ajal, läheme tritsutama!"

Unesegasena vaatan telefoni ja mõtlen, et naabrinaine on ära keeranud ja "teen-ise-sõnu" lainele sattunud, aga järgmisel päeval tuleb uisupaelte sõlmimise kõrvalt pärides välja, et hoopis mina olen olnud aastaid pimedusega löödud. Kes siis tritsutamisest kuulnud pole!

(Nii võib juhtuda, kui tritsutamisega õite julgeks minna ;-))

Mul siin vabu päevi laialt käes, selmet muudkui süüa ja logeleda ja vahepeal süüa teha, et ikka logelemise kõrvale miskit nosimist oleks, võiks nt Eesti keele käsiraamatut tudeerida ja hoopis ajutoitu manustada, et oma kasinat sõnavara täiendada :)

Kuniks veel jääd on, hääd tritsutamist kõigile!

Jõuluaeg

2009-12-26T03:02:00.005+02:00

Jõule tähistame juba üle kümne aasta traditsiooniliselt ema ja venna perega koos. Algusaastatel, kui Üllari lapsed ja meie Rika veel väikesed olid, tegi ema kõik jõulutoidud ja kutsus meid enda juurde. Hiljem oleme nii õhtusöögi käike kui peokohti omavahel jaganud ja kuidagi on juhtunud nii, et teist aastat järjest oleme jõululaupäeva meie juures tähistanud.

Loomulikult ma ju valmistusin selleks peoks :) Kõigepealt tegin Anni kanamaksapasteeti. Ma tegin üldse esimest korda elus pasteeti ja ma ei tea, mis eelarvamus mul oli, et see üks keeruline tegemine saab olema. Tegelikult oli see vastupidi, mõnus valmistamisrõõm, eriti just näha, kuidas värsketest komponentidest puhta maitsega roog valmib. Porgandit lisasin omavoliliselt juurde ja sutsu riivitud muskaati - tundusid sobivat. Röstitud seedermänniseemned andsid pasteedile veel mõnusa lisameki. Seejärel hautasin Pille retsepti järgi õlles hapukapsaid. Õunamahla jätsin ära, panin pool liitrit porterõlut ja lisasin lõpus natuke mett. Mõnus vaheldus harjumuspärasele sealiha-tangukapsale. Ja muidugi ei saanud ma tegemata jätta pähkli-puuviljaleiba. Ahjaa, detsembrikuu Kodukirjas soovitatud mandlimaitselist kartuli-kaalikavormi tegin ka, ainult, et ilma mandliteta, kuna hoolimata viiepäevasest jõulueelsest toidupoetiirust ja ostunimekirjadest, unustasin mandlilaastud ikka ostmata. Aga vorm tuli väga hea, sai sealsamas laual peaaegu kohe otsa. Kati tehtud sibulata shuba oli ka väga hea. Eriti veel järgmisel hommikul :)

Ema tegi traditsioonilist leiva-pähkli-rosina seguga täidetud ahjukalkunit. Seda me sööme igal aastal jõululaupäeval ja mitte muul ajal. Ja kui ema on siin mõnedel aastatel üritanud kõrvale viilida, et jätame vahelduseks kalkuni ära... või sel aastal tuli ta mõttele, et täidab linnu hoopis kapsaga..., siis ta saab järjest kohe mitu tulist telefonikõnet... :) See sisu on just omaette väärt kraam. Ja see lõhn, millega tuba kalkuni küpsemise ajal täitub... mmm.

Nii, ja nagu juuresolevalt pildilt näha, arvas ema, et ikka lihtne keedukartul, kartulisalat, liha-kruubi hapukapsas ning veri- ja tanguvorstid peavad ka jõululaual olema. Tal oli õigus. Need olid laste lemmikud. See ei olnud veel kõik - ma ei jõua siin kõiki külakoste (ema mehe soolatud lõherulle, Üllari toodud angerjakonserve jm) üles loetleda, sest see tegelikult ei ole normaalne, et inimesed valmistavad üheks õhtuks nädala jagu sööke ja ... ahh, kõik ju teevad nii :)

Lisaks söömisele, on meie pidudel ikka jõuluvana ka käinud. Kahel viimasel aastal kohe päris elusuuruses. Ja kuna Riin üldse ei aimanudki asjaolu, et päkapikud võivad kingid ka kuuse alla või ukse taha poetada, tuli see talle suure üllatusena, kui ta välisuksele jõuluvana tulekut ootama minnes, hoopis trepikojast kingid eest leidis.

Hoolega luges pakkidelt: "R-i-i-n. On küll minu nimi!" Ja siis läks lahti - laulud, luuletused - suuremad ka ei pääsenud salmita.

Isegi saateinstrument võeti appi, kui "Olen laululaps, väike laululaps..." kõlama hakkas.

Kingipakid kätte lunastatud, oli harutamist kohe tükiks ajaks. Jõuluvana oli lahke olnud - kingitusi oli öösärkidest, sukkpükstest ja rahvusmustrites sokkidest kuni mänguasjadeni (väiksematele) ja kosmeetikani (suurtele) välja. Ja hoolimata kokkuleppest, et täiskasvanutele jõuluvana sel aastal kinke ei too, sain ma endale uue Chaneli lõhna ja Epp-Maria Kokamäe seinakalendri. Aitäh päkapikkudele!

Kohvi kõrvale sõime ema (jällegi traditsioonilist) Napoleoni kooki ning šokolaaditrühvleid, mida lastega paar päeva tagasi tegime. Hea, et ma veel mõne uue jõulumagusa ideega lagedale ei üritanud tulla, sest järjekordne kogemus näitas, et pärast jõuluõhtusööki lihtsalt ei mahu kellelegi rohkem sisse kui üks väike koogitükk.

Tüdrukud olid veel mõned jõuluteemalised mängud meile ette valmistanud - viktoriin, pantomiim-alias jm. Tavalist Aliast mängisime ka (ema mängis seda esimest korda ja tema seletustega seoses sai meil ikka päris palju nalja - iga sõna ette käis "see suur et" või mõni muu parasiitväljend ja liivakell muudkui jooksis :))

Kell oli poole öö peal kui meilt külalised, st omad, ära läksid. Ja nii ta mööda saigi, see kauaoodatud jõululaupäev. Väga tore oli!

Jõulu esimesel pühal käisime Indreku vanemate juures. Seal olid ka päkapikud käinud. Riinul ei andnud rahu, kuidas see võimalik on, et temal on suurem pakk, kui Rikal, olgugi, et ta ise on väiksem. Nii vaevas see pakkide sisu teda, et söögiisu kadus ka ära. Muudkui käis ja noolis ümber kuuse, kuni lõpuks paberit rebides deklareeris: "Loomulikult, nukuvanker ei oleks ju väiksemasse pakki ära mahtunud!" Nüüd võis siis laua äärde istuda :)

Indreku ema oli (enda traditsioonilist ja laste lemmikut) ülipehmeks hautatud lihapada teinud, peeti marineerinud, hapukapsast hautanud, heeringat sibulamarinaadi pannud, sülti valmistanud. Jube hea sült oli. Ise ta on iga kord kriitiline, et küll tuli liiga soolane, siis jälle mage, siis liiga palju kallerdist, siis jälle vähe (seekord oligi vähe :)) Tegelikult oli parasjagu ja maitses sooja kartuli ja mädarõikasalatiga oivaliselt.
Enne kojutulekut sõitsime veel korra surnuaia juurest läbi. Küll on ilus see tee peale kumav küünlameri. Jõuluaeg on tõesti imeline - kodus on ilus, külas on ilus, tänavatel, kirikus, surnuaias ilus :)
Kõigile kallitele lähedal ja kaugemal ;) soovin ilusat järelejäänud jõuluaega ja rõõmsat aastalõppu!

Toomapäeva toimetusi

2009-12-21T23:54:00.018+02:00

Tänane toomapäev oli tegus. Töiselt tegus (mitmed väikesed venimajäänud asjad sai korda aetud) ja koduselt ka tegus. Tegelikult olime me toimekad juba eile. Mina sattusin koristamisega nii hoogu (vanarahvakalendri järgi ongi toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg ju), et kõik sahtlid-kapid-panipaigad korrastasin lisaks tavakoristusele ära. Sorteerisin ja lappasin kokku hulga lastele väikseks jäänud riideid, koristasin mänguasjakastid, nukuriiete-, meisterdamis- ja joonistustarvikute sahtlid. Esiku garderoobis süstematiseerisin ja sildistasin jälle kingakarpe. Revideerisin Indreku tööriiete sahtlites...

Muidugi, mis mul viga siin laamendada oli, kui tuba tühi ja vaba voli. Katsu sa laste juuresolekul suurpuhastust tegema hakata - peenikestest ribadest ajakirjade väljalõikeid ei tohi ka ära visata.

Indrek ja lapsed olid samal ajal metsas kuuske toomas.

Ilm oli mõnus (niipalju kui ma rõdul kloppides tundsin). -12 külmakraadi, aga tuulevaikne. Riin oli natuke nohune, aga minuga koju polnud mingi hinna eest nõus jääma. Oli nagu vana metsamees seal rassinud ja kuuske kodu poole tassinud.

Otsimine ja tassimine oli vaeva väärt, sest väga ilusa kuuse tõid nad koju - sellise sihvaka ja hapra. Ja lapsed hoolitsesid oma puu eest otsast lõpuni ise. Ma jõudsin põrandapesu vahele ainult teisest toast hüüda, et ärge kaunistage nii kähku, ma tahan pilti teha :)

Täna mehkeldasime rohkem köögis. Ja jälle olid tüdrukud ametis. Jõulueelsed askeldused kohe sobivad laste toimetusteks.

Tegime kaks kilo piparkooke. Taina ostsin "Teele" kohvikust. See on nii maitsev, et isetegemine ei vääri ettevõtmist. Piparkoogid jäävad parajalt vürtsikad ja krõbedad, et isegi ilma glasuurita maitsevad hästi. Ühedki poepiparkoogid ei saa ligilähedale ka. Kuigi jah, selle paljukiidetud Nami retsepti tahan ühel päeval kindlasti ära proovida.

(Ma alles praegu siit pildilt märkan, et olen "Ilusat Jõulu" piparkoogi peale kahe s-ga kirjutanud, erinevaga kusjuures :D)

Kaunistamise ajaks pidi Rika kooli esinema minema ja Riinu jõudlus oli pigem vähem piparkooke, aga rohkem kõrgustesse, glasuuritorne teha. Mina siis püüdsin pisut täpikesi ja kuusekesi joonistada.

Komme tegime ka.
See trühvlitegu tundus mulle pärast koolitust aeganõudva mäkerdamise ja vaevalise ettevõtmisena, aga pärast tänast järeleproovimist olen hoopis teist meelt. Tuleb lihtsalt õigete (st väheste) koostisosadega katsetus esimeseks korraks võtta ja järk-järgult keerulisemate komponentide peale üle minna :)

Panime metsapähkli martsipani tükikese sisse peitu ja veeretasime pallikesed. Glasuurisime tumeda šokolaadiga, veeretasime veel pähklipuru ja kookoshelveste sees. Kui Riinule esimese kommi juures õpetasin, et tee martsipanist nagu väike kausike ja pane pähkel sisse..., siis ta parandas mind, et ei, ma teen linnupesa :)

Kui Indrek õhtul kella 10 ajal Tartust koju jõudis ja tuppa astus, ütles, et nii mõnus lõhn on toas, nagu astuks päkapikkude majja sisse. Huvitav, millal ta seal käis?

Printsesside teenistuses

2009-12-14T23:24:00.002+02:00

Ei saa mina aru, kustkohast see õnnis jõulurahu peaks saabuma, kui pidude graafik nii tihe, et külmkapimagnetitest jääb teadete ülesriputamisel väheks. Ja veelenam ei saa ma aru, milline logistikaosakond töötab nt kolme, nelja või viie lapsega peres, kus igaühel on trennid, ringid, koorid. Uhh!

Eelsoojendus algas meil juba novembri lõpus, kui Rika vaheldumisi muusikakooli tütarlastekoori "Canzone" ja iluvõimlemisrühma "Kirke" esinemisteatistega koju saabus.

Kallid canzonekad! Palun laulge kodus jazzmissa häälepartiisid, siis tuleb laupäeval, 21.nov. muusikakooli 55 aastapäevale pühendatud kontserdil uhkelt välja. Pühapäeval, 29. nov. kell 12.30 saame muusikakoolis kokku, teeme proovi ja kell 13.45 sõidame Rooslepa kabelisse kontserti andma ja süütame I advendiküünla. Kontsert algab kell 15.00. Riietus: Canzone kleit, alla soe kampsun. Kutsuge sõbrad-tuttavad-lapsevanemad ka kuulama! Tervitades Ulrika.
Hea võimleja! Pühapäeval, 29.nov. kell 11 esineme kultuurimaja rõdusaalis toimuval lastehommikul. Kaasa must/punane ja valge/sinine trikood, rosetid, varbikud, pähe krunn. Kohtumiseni, õpetaja Lia.
Kallid lauljad! Pühapäeval, 6.dets. kell 13.50 koguneme Uuemõisa valgesse saali. Riietus: punane Canzone pluus, mustad püksid/seelik. Noodid kaasa! Ulrika.

Kõik loetletud esinemised peale Rooslepa kabeli kuulasime-vaatasime Riinu ja minu emaga koos ära. Ja see kõik on äärmiselt ilus, kui sa juba seal kontserdil istud ja kogu selle rahu ja ilu enese sisse lased. Aga kõik see, mis neile väljasõitudele kodus eelneb, on tõeline ralli ja staarikoridore meenutav sagimine. Kostüümid pesta, triikida, riidepuudel kohale toimetada, soengud sättida (ma olen nüüd 7 aasta järel krunni kuklasse tegemises juba üsna vilunud, aga esimestel kordadel sai lausa pisaraid välja sakutatud). Olgugi, et elame väikeses linnas ja kõik nö käe-jala juures, ei saada ma ikkagi meie ilmaolusid arvestades last maani kostüümikott näpus, 2km muusikakooli teele. See tähendab ühtlasi, et Riin tuleb riidesse panna ja kaasa võtta (kui just Indrek ei juhtu kodus olema ja abistama) ja juba ongi tuli takus ja selg märg.

Vahelduseks, väikese lõõgastusena, oli reedel, 11.dets. õhtul minu tööjuure jõulupidu, mis käis laste teenindamisega võrreldes väga kiirelt. Loosipakid ja eeskavad jäeti masu või ka rutiini lõhkumise ettekäändel sel aastal ära, mistõttu erilisi ettevalmistusi teha polnud vaja . Oli lihtsalt rõõmu koosolemisest, süüa, juua ja tantsugi.
Aga trall läks jälle lahti laupäeva pärastlõunal. Algasid ettevalmistused pühapäeva, 13.dets. keskpäeval toimuvaks Rika klassi perepeoks (kusjuures samaks päevaks oli ta kutsutud ka sõbranna sünnipäevale, kuhu ta paraku ei jõudnudki).

Ma kaldun nüüd pisut teemast kõrvale, aga kirjutan paar sõna perepeost, mis on Rika klassis juba aastatepikkune traditsioon. Kord käisime kevadmatkal Pullapää pangal, kus lastest, vanematest ja õdedest-vendadest moodustatud võistkondade vahel aardejahti mängiti, lõket tehti ja piknikku peeti. Ühel aastal toimus jõulueelne koosviibimine Laikmaa majamuuseumi hoovil, kus lapsed jõululaule ja vanemad metsaloomade jõulunäidendi esitasid. Eelmisel aastal kutsus ühe tüdruku kirikuõpetajast isa kogu klassipere enda kirikusse külla, kus ta tagasihoidliku jutluse pidas, küünlalühtrid põlesid ja lapsed jälle laulsid. Saime proovida kätt jõulupärja meisterdamises, kirikumakettide voltimises ja nuputamisülesannetes.

Kuidagi aasta aastalt ongi nii läinud, et perepidu jõulueelsele ajale on nihkunud ja sel aastal kogunesime siis Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi raamatukogusaali. Enne aga olgu öeldud, et külmkapil oli meil pühapäeva pärastlõunaks veel üks sildike - kutse Riinule, neljaseks saava naabripoisi Morgani sünnipäevapeole, mis toimus Iloni Imedemaal ja kõigil väikestel külalistel paluti saabuda muinasjututegelaseks kehastatuna. Siit tulenevalt nüüd tagasi laupäeva õhtu juurde.
Et siis vaja leida Riinule kostüüm "tegelane muinasjutust". Mulle meenus kiirelt, et meil on kapis üks tõeliselt armas väikese nõia kostüüm: selline kirjulapiline seelik ja mitmekihiline pluus-vest. Otsisin need välja ja pakkusin entusiastlikult, et teeme sind nõiaks. No moosisin, mis ma moosisin (võtsime Rikaga isegi Väikese nõia laulu üles), aga Riin jäi endale kindlaks. Temast tuleb printsess! Mis siis ikka, tuli hakata printsessikostüümi valmistama ja õnneks on meil Riinu riidekapp kõiksugu roosat vahtu niikuinii täis - pitsilised retuusid, trikood jm aksessuaarid (tänud siinkohal lemmiksaadetiste eest Kristelile!), nii et vaja oli vaid seelikut. Paaritunnise lõikumise, krousimise ja õmblemise järel oli kahekihiline tüllist dualett valmis, millega teenisin Riinult tänuliku kallistuse :)

See ei olnud muidugi veel kõik. Printsessidel peavad olema lokid!, teatas Riin. St tuli vastu ööd veel pea pesta ja patsid punuda. Siis avastas Rika, et kerge laine juustes kuluks temalegi klassipeoks ära. Lisaks otsiti kibekiirelt välja küünelakipudelid ja enne kui ma iitsatadagi jõudsin, tuli kui kuulipildujast: "Sa oled juba mitu nädalat lubanud mulle prantsuse maniküüri teha!" Nii, et kokkuvõttes oli kell vist pool üks kui ma voodisse vajusin, et hommikul jälle värskena kaunitaride teenistusse asuda.

Perepidu oli tore. Et Wiedemanni gümnaasium järgmisest sügisest Rika klassile uueks kooliks saab, olid paar õpetajatest lapsevanemat laheda klassidetutvustuse lastele kavandanud. Võistkondadel tuli igas aineklassis eakohaseid mõistatusi lahendada ja seal oli vanematelegi peamurdmist parasjagu. Nojah, kui paljud meist on siis targemad kui 6b?

Lapsed ise olid ette valmistanud "Rooside sõja", küsides tõepoolest koolis 100-lt õpilaselt erinevaid küsimusi ning mäng oli hoogne ja lõbus. Pered olid kaasa toonud näksimist pidulauale. Õpetaja tänas kõiki ja Johanna isa tänas ilusate sõnadega õpetajat. See oli liigutav. Ega me adu seda veel päris selgelt, et see on viimane aasta neil kuuendikel algkoolis ja nende esimene õpetaja, kes on tõesti Õpetaja suure algustähega, saab endale uued väikesed juntsud ja saadab suured uude ellu. Mul on siiralt heameel, et Rika kõik need aastad, need kõige olulisemad esimesed kooliaastad, just õpetaja Siivi laps oli.
Me kiirustasime Riinuga enne perepeo lõppu minekule, sest kostüümid oli ju veel vaja enne sünipäevapidu vahetada, soeng viimistleda...

Printsesse oli sinna peole veel tulnud...

Sünnipäevalaps ise oli ämblikmees, neidki tegelasi oli peol rohkem. Lisaks üks väike armas pünamütsike, hunt, kuninganna :-)

Iloni Imedemaa oli ikka endiselt armas ja hubane, eriti kui seal niimoodi privaatselt, rahvamassita ringi jalutada ja detaile märgata. Nurgas seisis õrn kuusepuu, toad oli täis piparkoogilõhna, pidulaud lookas sünnipäevalapse ema ja vanaisa valmistatud hõrgutistest, justnagu viibiks päris Bullerby`s...

Kahjuks ei saa ma end sellesse lummusesse veel unustada, sest meie pidudemaraton on alles täies hoos ja külmkapiukselt vaatavad vastu järgmised teated:

Kallid Kirke võimlejad! Jõulupidu toimub 15.detsembril kell 17-19. Võta kaasa loosipakk (50 kr), söök, jook, kõrs ja salvrätt. Loosipaki lunastamiseks valmista ette esinemiskava "Jõuluajal juhtub imesid..."
4-7 aastaste võimlejate jõulupidu (Riinule) toimub kolmapäeval, 16.detsembril kell 17-18. Pane selga muinasjututegelase kostüüm (ei tea, prooviks veel korra nõiakostüümist juttu teha?), jalga varbikud. Lapse jõulupakk (50 kr) tuua vanemal enne pidu treeneri kätte. Õpetaja Lia.
Kallid lapsevanemad! Olete oodatud Riinu lasteaia jõulupeole 18.dets kell 16.
Rika, ole kohal neljapäeval 17.dets kooli jõuluetenduse peaproovis ja reedel, 18.dets kell 17 esietendusel. Lisaks toimuvad 21.dets ja 22.dets. kaks etendust kummalgi päeval kell 11 ja 18.30 teistes linna koolides ja lasteaedades. (Kusjuures, tänaseks ei ole mul veel õrna aimu, kust ma õukonnadaami kleidi välja võlun, mida Rikal selleks etenduseks vaja on)
Laupäevaks, 19.dets.-ks on Riin kutsutud rühmakaaslase Une sünnipäevapeole, mis üllatus-üllatus... toimub printsesside stiilis :)
Armsad Canzone lauljad! Kolmapäeval, 23. dets. kell 9.30 saame kokku toomkirikus, kus kell 10.00 esineme. Riietus: mustad püksid või seelik, punane Canzone pluus, igaks juhuks pange midagi sooja peale. Kavas: Ave Maria, Dona nobis pacem, Ilmapuu, Jõuluaeg, Jõuluaeg on imeline.

Nüüd ma vaatan seda nimekirja siin ja mõtlen, et appikene, sügav kummardus kõigi juhendajate-treenerite-õpetajate ees, kes kogu seda orkestrit juhivad, koordineerivad, reguleerivad, lapsi innustavad ja nendega koos suure andumusega töötavad. See on ju tegelikult imetlusväärne!

Ja minul peaks patt olema oma tugitöötaja seisuse üle kurta. Nii, et jätkuvalt teie teenistuses, kallid printsessid!

Pildikesi hääst leivast ja kaunist külast

2009-11-30T23:31:00.001+02:00

Nädalatagusel pühapäeval tegime endale täiesti vaba päeva - ei koristanud-kraaminud-pesnud, nagu tavaliselt, vaid läksime loodusesse - vaatama meist 25 km kaugusel asuvat Kiideva küla Ridala vallas Läänemaal, mis hiljuti pärjati “Aasta küla 2009” tiitliga. Eks me ole sinna ennegi sattunud ja Indrek lapsepõlves oma sõbra suvekodus pooled koolivaheajad veetnud, aga nüüd läksime kohe ekstra kaema... Presidentki käis :)

Enne aga panin leivataina kerkima, et tühjade kõhtudega tagasi tulles leivad ruttu ahju pista. Ma olen enda üle kohe päris uhke, et mul see leivategu iga korraga aina paremini välja tuleb. Kuna ma igal nädalal küpsetada ei jõua, ostame vahepeal poeleiba ka, aga omatehtud on ikka palju parem. Kerkimisaja ja temperatuuri timmimisega enam vaeva pole. Juuretise hapnemislõhn ja tainasõtkumise lurtsuv heli on ka tuttavad. Ja meie pere lemmikuks on erinevate katsetuste järel saanud seemneleib.

Vormid sooja teki sisse mähitud, küünarnukkideni tainaga kokkuliimunud käed puhtaks küüritud, võisime teele asuda.

Vaatamata looduses valitsevatele hallidele toonidele, oli küla tõesti kaunis. Või pigem selline väike, kompaktne, soe ja hoolitsetud paik.

Maakonnaleht informeerib, et küla areng sai hoo sisse pärast külaseltsi loomist 2000. aastal. Üheksa aasta jooksul on rajatud saun–seltsimaja, käsitöö– ja looduskambrid, ökokäimlad, postijaam ja vabaõhuklass. Mõisahoone juurde on rajatud bussipeatuse putka ning korda on tehtud puisniit ja looduse õpperada. Valmimisel on Kiideva külaväljak, millega koos ehitatakse kõlakoda ja vabaõhulava, linnuvaatlusplatvorm koos sadamahoone punktiga ning pontoon–paadisillad.

Paaritunnise jalutuskäigu järel olime aasta kauneimale külale ringi peale teinud ja värskest õhust parajalt osa saanud. Ja et me külaelanike aiaäärsete külmavõetud õuntega juba keha kinnitasime, oli aeg koduteele asuda.

Leivatainas oli end vahepeal vormide servani kenasti üles kergitanud ja küpsetamine võis alata. Veega täidetud plaadi pistan ka alati ahju ja koorikut määrin, et teine liiga mustaks ei läheks.

Tund aega hiljem võtsin kolm kena pirakat pätsi ahjust välja ja maiustamine võis alata. Ilus elu...

Jõulumagus

2009-11-19T22:09:00.004+02:00

Viimastel päevadel olen ma magustoitude kokkamise lainel. Magusakatsetused on osa varastest jõuluettevalmistustest, et pühade ajal parimate järeleproovitud paladega lagedale tulla :) Ja etteruttavalt võin öelda, et eelnev läbiproovimine oli hädavajalik, sest mitmeid asju teen järgmisel korral teistmoodi.

Eelmise aasta jõulude aegu oli meil magusavalikus muuhulgas piparkoogiparfee Nami-namist (ülal pildil), mida peale minu keegi eriti ei söönud ja laste soovil valmistatud Anna-Liisa ananassikooki ja jõuluhõngulist saksa-kirsikooki maitsti ka ainult näpuotsaga. Seetõttu mõtlesin sel aastal esmalt nö proovipartii teha ja enim "hääli" kogunud koogi jõulumenüü valikusse võtta.

Alustasin koorese marjajäätisega (retsept Ragne blogist). Minu meelest täitsa mõnusalt magus ja marjane amps, aga jäätis - ei tea kas ta jõulumagustoiduks passib? No proovime edasi.

Prantsuse šokolaadikook Liina blogist, viitega Nami-namile oli oma koostisosade poolest (poolteist pakki võid, veerand kilo suhkrut, ohtralt šokolaadi) ausalt öeldes ehmatav, aga tulemus, st maitse täiuslik. Välimuselt küll mitte kuigivõrd kaubanduslik - ahjust võttes oli kook kohev ja sileda pinnaga, aga jahtudes vajus alla. Lisaks tulid vormist välja võttes krõbedale pealispinnale praod. Maitse poolest on tegemist aga täpselt sellise koogiga, mida pärast head õhtusööki tassi espressoga nautida. Indrek eelistas kohvi asemel sulanud vaniljejäätist koogi peale ja pidas kirsse liiga hapuks. Minu meelest olid aga külmast võetud jäised marjad koogil laitmatud - nagu kirss tordil või nii :)

Järgmiseks võtsin ette kuulsusrikka Pavlova. Retsept, kust mujalt, kui ikka jälle Nami-namist :)

Mul puudus igasugune aukartus munavalge vahtulöömise ees, kuna olen korduvalt seda punasesõstrakoogi tarvis teinud ja iga kord ilusa, läikiva, kõva vahu saanud. Ja nii see enesekindlus mulle saatuslikuks saigi. Noaotsatäie soolaga mikserdades, kerkis vaht ilusti, suhkru lisades aga vajus vedelaks tagasi. Ma arvan, et ma tean, mis ma valesti tegin - lisasin suhkru kolmes jaos nö portsudena, aga oleks pidanud peene joana niristama, samal ajal pidevalt vahustades. Üldse, mulle tundub, et suhkrut on retseptis kuidagi paljuvõitu. Samas kõik, kes kooki maitsesid, kiitsid enim just magusat beseed.

Ühesõnaga, kaheksa munavalget hulga suhkruga nässu keeranud, ei jäänud mul muud üle, kui segu ahjuplaadile valada ja valmis küpsetada. Ahjust võttes oli aga põhi täpselt nagu peab - pealt rabe, õrnalt beežikas, seest vahukommine.

Katteks tehtud kreem tuli mul ka liiga vedel. Ei olnud nii, et sain oma suva järgi seda tõsta ja vormida, pigem ainult valada. Või olen ma liiga aeglane, et kõik jõuab sooja käes enne üles sulada, kui kaunistamise, pildistamisega valmis saan? Igaljuhul läheb see pavlovategu raudselt kordamisele ja harjutan seni kuni tuleb perfektne, nagu Nami-nami pildil.
Kaunistamiseks kasutasin metsmaasikaid, kuna ruumi kokkuhoiu mõttes sai sel aastal aedmaasikaid poole vähem külma pandud ja need on ammu otsas.

Maitsjaid oli Pavloval palju. Ja hoolimata sellest, et serveering taldrikul mingisugust kriitikat ei kannatanud, peeti maitset hõrguks.

Niisiis, pärast mitut õhtut magusaga mässamist, küsisin esmalt Rikalt: "Mis sinule kõige rohkem maitses? Mis me jõululauale magusaks teeme?" Rika vaatas mulle veidi ebalevalt otsa ja küsis vastu: "Kas mustikakissell kohupiimaga läheb ka arvesse?" :D

Nii palju siis jõuluettevalmistustest. Läksin valasin Riinu kõhuhäda leevenduseks tehtud mustikakisselli kaunilt kaussi, tõstsin keskele kuhjakese kohupiimakreemi ja tegin meie selleaastasest jõulumagusast oma postituse krooniks ikka pildi ka!

Kured läinud, kurjad ilmad, haned läinud, hallad maas...

2009-11-16T23:25:00.003+02:00

...see tähendab järjekordne ilmateade Indreku soovil, kroonika huvides :) Lühidalt.

Esimesi rändlindude kolmnurgaharjutusi nägime 26.juulil, kui Jääääre kontserdi viimased lood Altmõisa külalistemaja hoovil kõlasid. Oli soe, sume suveõhtu. Mäletan, et istusime paljaste varvastega ja limpsisime maasikakokteili. Tundus, et suvi on otsatu. Aga näe, tõstad silmad taeva poole ja esimesed sügise märgid vaatavad vastu.

Järgmine kohtumine meid maha jätvate lindudega leidis aset 13. septembril, kui Indreku sõbra Jaani juurest, Mopeedikeskusest , nädalavahetuse vaheldusrikastamiseks enesele mopeedid laenutasime ja Ridala valla metsavaheteid mööda ringi põristasime.

Sel korral harjutasid linnud (ma ei ole lindude määramises kuigi tugev, aga kahtlustan, et tegemist oli hanedega) niidul lähtepositsioonide võtmist, üksteise taha rivistumist ja siis madallennul startimist. Kusjuures, oli selgelt aru saada, et nad tõesti harjutasid, sest poole taevavõlvini jõudes, suundusid nad lagendikule tagasi ja asusid jälle rivisid moodustama.

Oktoobri lõpus (Rika käis meil 31.10 loodusfotosid tegemas :)) langetasid meie hoovipealsed vahtrad enamuse lehtedest ja on tänaseks täiesti raagus.

Selle aasta esimene lumi sadas maha 5.novembril. Tallinnas ja mujal Eestis oli sünoptikute sõnul ööga maha sadanud pea 10-sentimeetrine lumekiht. Meie nii uhkes lumes sumbata ei saanud, ehkki Riin tundis ka paarisentimeetrisest lumekirmest suurt rõõmu ja veeretas hommikul enne lasteaeda minekut teepervel pallikesi.

Kuiv on see hilissügis tegelikult olnud. Ei ole ainult sadanud, sadanud, sadanud. Lahesopp on meil kaldast oma 10 meetrit kindlasti taandunud. Kui nii edasi läheb, saame varsti kuiva jalaga otse Fra Maresse.

14.novembri hommikul tõmbasin öösärgile mantli peale, haarasin kapiäärelt fotoka kaasa ja läksin seda vaatepilti kohe ekstra jäädvustama. No tõesti erakordselt madalal on veetase. Riin isegi ütles: "Emme, vaata, mere peale on muru kasvanud!"

See kivi, mis "muru" pealt paistab, on tavaliselt 10-20 cm veest väljas ja parematel päevadel üleni vee all, mil ainult lainet loopiva vahutipu tõttu selle asukoha kindlaks oskame määrata. Ja näe nüüd, mis toimub. Meri läheb meilt ära... viies luiged nähtamatutesse kaugustesse, jättes maha vaid kalameeste paadi ja adruvallid.

Uute ilmauudisteni!

... luiged läinud lumi taga...

Üht-teist on tehtud

2009-11-08T23:00:00.011+02:00

Pärast segaste tunnete kirjapanemist oma eelmises postituses, magasin ennast korralikult välja, tegin ületöötamisega lõpparve ja asusin kodu ees olevaid võlgnevusi likvideerima.
Nädal hiljem võin öelda, et üht-teist on juba TEHTUD:
1. Eelmisel laupäeval sai töökas päev maal vanaema juures veedetud - topeltaknad ette pandud ja talveks topitud, puud kuuris madalamatesse riitadesse laotud, hoov lehtedest puhtaks riisutud (kusjuures täitis see ka hea koormusega treeningu rolli), tube kraamitud ja lauda kaetud, hapukapsasupi retsept, ja mis peamine, valmistamisnipid kirja pandud ja õhtul vanaema juurde kogunenud sugulastega mõnusalt jutustatud. Tee peal Indrekuga ka ikka jutustatud... :)

2. Aama antud õunamahl sai kuumutatud ja purkidesse pandud. Kõik aeg, mis see mahl meil kanistrites rõdul seisis, pabistasin, et läheb käärima. Õnneks pidas +6 kraadi juures nädala jagu vastu ja ootab nüüd keldris jäätisekokteiliks või jõulujoogiks saamist. Pean veel mainima, et Indrek oli väga osav kaanetaja, kuigi mul sellesse agregaati ja plekk-kaantesse suurt usku ei olnud.

3. Perele sai head süüa valmistatud - nädala algul tegin Terevisiooni inspireeringul täidetud küpsekartuleid. Retsepti järgi soovitati hakkliha-tomatikaste eelmisel päeval valmis teha. Tegingi. Aga topeltportsu, et esimesel õhtul kastet spagettidega serveerida ja järgmisel õhtul ülejäänu kartulitele täidiseks panna. Tuunikala täidist tegin ka. Kokku tuli täidise kraami nii palju, et pool majarahvast võinuks õhtusöögile kutsuda. Küpsekartulid olid täitsa toredad, aga no mitte ovatsioone tekitavad. Loomulikult jäi neid järgmiseks päevakski. Ja täidist veel ülejärgmisekski... Siis meenus mulle jutt, mida mu kokast ema kunagi ühest oma kolleegist rääkis. Et Silvi teeb iga nädala algul perele suure potitäie liha-köögiviljasuppi. Järgmiseks päevaks on supp vedelikku parasjagu nii palju sisse imanud, et Silvi serveerib seda ühepajatoiduna. Kolmandal ja neljandal päeval praeb naine muna või vorsti ühepajatoidust järelejäänud köögiviljade kõrvale. Viiendal päeval... Ja mees muudkui kiidab kõigile kui hää kokk tema Silvi on :D

4. Neljanda toreda asjana sai Rikat motiivide heegeldamisel abistatud. Rika soovis eelmise veerandi lõpus alustatud koolitööna motiividest koti heegeldada. Väike proov tuli ikka ka alustuseks teha, aga sellist tobedat proovilappide heegeldamist-kudumist, nagu meie ajal, enam tänapäeval tütarlaste käsitöötunnis ei propageerita. Lapsed teevad salle, sääriseid, randmesoojendajaid ja muid lahedaid, otstarbega asju. Koolinäitustel ainult vaata ja imesta kui loovad nad on. Aga eks nad vajavad 6. klassis veel veidi abi ka.

Ausalt, ma ei olnud vist 10 aastat heegelnõela peos hoidnud. Otsisime koos lapsega internetist tingmärkide seletusi silmustele ja sammastele ning laenutasime raamatukogust heegeldamisõpikuid abiks. Aga ikka valmis pusserdasime lõpuks. Voodri ja luku lähen õmblen homme ema juures külge (mul endal ei ole masinat) ja loodan, et Rika saab teisipäeval hinde kätte. Mul oli abistamise juures väike tagamõte ka - ehk saan isegi suvepoole kotiga paar tiiru linnapeal teha ;)

Mustri leidsime sõber Liina vihjel siit ja lukuotsa nublaka idee pärineb Krentu kotilt, mida võrdluseks siinkohal ei ole kuigi paslik näidata, kuna tegu ikkagi meistri tööga... Aga küll me ka areneme. Järgmise töö, mobiilikoti heegeldamise, tarvis ostsin juba niidi ja peenema heegelnõela valmis ;)

5. Viiendaks, eile sai teatris käidud - Draamateatris, Andrus Kiviräha kirjutatud ja Merle Karusoo lavastatud "Vombatit" vaatamas. Esimese stseeni järel oli näha, et tuleb üks eestlaste olemust ja rahvuslikku küünilisust tögav, "Eesti matusega" samast sarjast, õhtu. Lakooniline lavakujundus ja näitlejate rollimustrid jätsid esmapilgul tükist lihtsakoelise komöödia mulje, kuid loo edenedes oli lahtiharutamist parasjagu. Olid küll puhtad karakterid (boheemlasest pereisa, karjeristist pereema, keda omakorda külastas klotseri ja roosiõiega võrgutav libe naabrimees jt), aga etendusel oli ikka sisu ka. Ja ootamatusi... ja nüansirohkust. Tegelikult oli minu meelest kõike täpselt parasjagu. Kivirähk-Karusoo koostöö juba "Voldemaris" oli super ja ei jäänud alla ka siin. Kavaleht oli samuti tore ja hariv, eriti kui minevikus tuhnimine huvi pakub ;)

Foto Draamateatri kodulehelt

6. Täna oli isadepäev. Oma isa õnnitlesime Üllariga ära juba eile, kuna tähistasime enne teatrisse minekut väikese restoranikülastusega tema 65 juubelit. Indrekule aga isadepäeva puhul mul tänaseks üllatusi (ma pean silmas midagi maitsvat) varuks ei olnud, kuna veetsime Rika soovi tõttu Superstaari salvestusel osaleda, päeva Tallinnas - st tema käis sõbrannaga kontserdil ja meie külastasime uut Solarise keskust. Tegelikult me käisime Solarises korra ka laupäeva õhtul peale teatrit - Vapianos, väikesel veinil. Maitsesime ka carpacciot, rukolaravioole ja lambalihapastat. Ja no mitte, et ma nuriseda tahaks ja tõepoolest oleks mu oma kodulinnas siis midagi ligilähedalegi võtta, aga kuidagi ei tekkinud niiväga ohoo elamust... Loodetavasti alguse asi ja areneb, kohaneb hubasemaks ja teenindajad sõbralikumaks. Või ongi see nii mõeldud, et sa kiirsöögikohas ennast väga mugavalt tundma ei hakkaks ja laua äärde uimerdama ei unustaks?

Aga toidupood oli Solarises tore. Muidugi on tore, kui lapsed leiavad jäätist, mida iga päev ei saa, Indrek laob valget õlut ja jalapenopurke korvi ja mina ostan kappareid, balsamico kastet, maitseõlis kividega oliive, kvaliteetset pestot jm, mida uskumatu, meil endiselt ei müüda. Aga lootust on, et varsti-varsti, sest Rannarootsi keskuse hoone kerkib päevadega ja Selveri valik terendab õige pea (teemaväliselt küll, aga isegi Jõgeval ja Kärdlas on juba ammu Selver!)

7. Seitsmendaks, mul on homme vaba päev! Ja selleks puhuks paaallljjju plaane :)

Segased tunded

2009-10-30T23:38:00.003+02:00

Ma olen hoidunud töö teemadel oma erablogis sõna võtmast, aga kuna viimased kaks kuud on olnud tööl ülemõistuse kiired ja pingelised ning mõjutanud minu koduseid tegemisi rohkem kui lubatud, pean oma segaseid tundeid väljendama.

Eile õhtul kell 17 sai esitatud meie asutuse jaoks olulise tähtsusega suur projekt, millega üldjoontes kaks aastat ja väga intensiivselt kaks kuud oma kolleegiga tegelesime. Projektipõhine elu on pannud paljud kõrgharidusasutuste töötajad olukorda, kus meetme määrus koos väljakuulutatud tähtaegadega on see, mis normaalse töörütmi pea peale keerab. Sest tõepoolest normaalseks ei saa pidada tööd, mida isegi väga hea ajaplaneerimise korral 9-tunnise tööpäeva ja lõunapausita ära ei jõua teha (ja ma hetkel ei pea silmas inimesi kes armastavad sellest pidevalt rääkida, kui kiire neil on, ise samal ajal kohvi- või suitsupausi pidades). Meie jaoks tähendas ajaplaneerimine vahepeal lausa kabinetiukse lukustamist ja telefonide väljalülitamist, sest iga "segaja" tähendas 10-minutilist ajakadu. Selline pühendunud projektikirjutamine viis näiteks selleni, et ühel hommikul avastasin töö juurde autot parkides ja tagaistmelt läptopi haarates Riinu oma turvatoolis istumas - olin unustanud ta lasteaeda viia. Järgmisel päeval unustasin lapse poolteist tundi varem lasteaiast ära tuua, et ta võimlemistrenni viia. Paar päeva hiljem unustasin oma hambaarstiaja. Jah, tõepoolest, mitte ei teatanud ja vabandanud, et ma ei saa kahjuks tulla, vaid lihtsalt ei pööranud päeva jooksul pilku kalendrile ega kuulnud telefoni hääletu režiimi tõttu meeldetuletust. Vähemalt pooltel õhtutel võtsin töö koju kaasa, istusin läptop põlvedel, vaatasin kalapilguga kummalgi pool istuva lapse otsa ja noogutasin, kuulmata tegelikult sõnagi, mida nad oma päevamuljetest pajatasid. Ülejäänud õhtutel, kui otsustasin arvutit mitte avada ja pere jaoks olemas olla, vajusin pool 9 teleka ette diivanile täies varustuses, pesemata, magama. Rääkimata sellest, et viimased paar kuud ei ole ma õieti õhtuti kodus süüagi teinud (Indrek on mõistva kaasana poeskäimisegi enda peale võtnud). Pideva arvuti taga istumise tulemusena, tunnen ennast nagu kuivetanud rääbis - trenni ega õhtusele metsakõnnile pole jõudnud ning füüsiline vorm on vaimse ülepinge ja ohjeldamatu magusaisu tõttu täiesti olematuks muutunud. Ammugi ei räägi ma korraliku maniküüri tegemisest ja muudest hea enesetundega seotud hoolitsustest.

Nädalavahetusteks koostatud nimekirjad (õunamahl kuumutada ja purkidesse panna, käevahel õrnpesu pesta, Riinu pidžaamad nõeluda, pesu triikida, toad koristada jne) seisavad magnetiga külmkapil ja muudkui täienevad. Seal nimekirjades ei ole asju, mida ma tegelikult teha tahaksin: Indrekuga autosõidul meie elu arutada, Riinuga memoriini mängida või raamatuid värvida, Rikat motiivide heelgeldamisel aidata ja tema loodud Farmville veebikeskkonda külastada, lihtsalt niisama laste voodiääre peal istuda ja une-eelseid jutte rääkida, perega mõnda spaasse või veekeskusesse minna, midagi head kokata, ema juurde kohvile minna, sõpru külla kutsuda, vanaema elulugu kirjutada, Saaga arhiive külastada jm. See ON ebanormaalne olukord, kui saad kauaaegselt sõbrannalt sõnumi pisitütre sünni kohta ja sul ei ole võimalust talle tööpäeva kestel helistada ja õnne soovida, vaid piirdud sõnumi saatmisega... või kui su laps on alalõpmata valverühmas viimaste hulgas ja sa kasvatajale vabandad, et ei saanud jälle varem tulema. Ma saan aru, et see on samaaegselt minu voorus ja puudus, et imbun töösse nii, et telefonikõne Indrekult või Rikalt keset päeva kui teiselt planeedilt tuleb. Olen mõelnud, et minu võimalus ellu jääda on õppida pinnapealsemat töössesuhtumist, ülejala tegemist ja paksu naha kasvatamist, mis ühtlasi tähendaks endaga tülli ja vastuollu minemist. Kogetu aga näitas mulle, et liigne pühendumine toob kaasa olukorra, kus ma ei hooma ja suuda kontrollida enda ümber toimuvat ning päädib nutuga kurgus, et kes ja mis on elus tähtis ja milliste väärtuste järgi ma tahan elada.

Täna hommikul tööle minnes, tundsin end justkui kiirrongilt mahavisatuna ja ega ma osanudki esimese hooga muud teha, kui äsjaesitatud projekti uuesti üle lugeda - see tundus kuidagi turvaline ja oma olevat.

Vaat, sellised segased tunded valdavad mind pärast säärast eneseteostust. Ja olgugi, et Maslow püramiidi kõrgeim vajadus rahuldatud, on minu puhul tegemist nii triiki täis karikaga, et hetkel ei soovi ma "Au tööle" kangelasena saada pronksi valatud, vaid meeldida ennekõike iseendale ja olla hea naine, ema, tütar, tütretütar, õde, tädi, sõber ja blogilugudevestja ;)

Kalossid vanaemale

2009-10-18T18:36:00.008+03:00

Ühel õhtul helistas mulle vanaema ja palus, et ostaksin talle uued kalossid. Vanad olevat oma aja ära elanud ja Risti poes uusi ei müüda. Maal aga nende hädapäraste jalavarjudeta hakkama ei saa.
Järgmisel õhtul läksin Rika kooli lastevanemate koosolekule. Vajalikud jutud kuulatud-räägitud ja ametlik osa läbi, pöördus õpetaja Iiryse ema poole, et akrüülvärvidega maalimisõpetust tüdrukutele käsitöötunniks kokku leppida (Iiryse ema, olgu öeldud, on avatud meele ja põnevate hobidega nobenäpp, kes voolib, vildib, pilutab, heegeldab, maalib, õmbleb... oh, see loetelu on lõputu... ja jagab meelsasti oma loomingut ka teistega). Niisiis, vanaema värske kalossisoov meelel, hüüdsin jutuajamise vahele: "Mina ka, mina ka!"

Õpetaja pidas emade-tütarde klassiõhtut toredaks ideeks ja nii see eelmisel reedeõhtul teoks saigi. Rikal on üldse väga tore õpetaja, kohe selline hea õpetaja etalon - lisaks tugevatele ainealastele teadmistele, pisikestega hell ja lahke, pisut suurematega reflektiivne ja õiglane ning varateismelistega mõistev ja hinnanguvaba.

Tagasi maalikursuse ja kalosside juurde tulles, oli nüüd mul juba kaks põhjust kummijalavarjude hankimiseks ning ühed sügisporisse parajad, seest sooja, karvase voodri ja veidi kõrgema servaga käimad, hinnaga 24.90 ! leidsin meie kohalikust Säästumarketist.

Lastega oli meil mõnus õhtu. Lisaks Iiryse ema poolt varustatud Muhu mustrivihikule, värvidele, lakile ja pintslitele, olid laual õpetaja küpsetatud õunakook ja piparmünditee, mida lobisemise ja näpuharjutuste kõrvale mekkisime. Mulle väga meeldis see maalimise töö. Rõõmsavärvilisi, joonistatud kalosse olen ju mitmel pool laatadel, suveniiripoodides ja blogides näinud, aga enda tehtud tundusid lõpuks ikka kõige ilusamad :))
Eile siis tuli vanaema Üllari juurde sauna ning ma sain kalossid talle üle anda. "Püha müristus, puha lilled peal!", imestas vanaema. Riidesse sättides ja koduteele asudes, teatas ta: "Vihtlesin end kõvasti, pesin ihu puhtaks, anna ma panen nüüd oma uued käimad jalga. "Küll on head soojad!" Paar sammu värava poole astunud, keeras vanaema ümber ja ütles veel: "Aitäh, hea laps! Ei ole meie külas kellelgi nii uhkeid kalosse."

Ja minu rõõm oli suur :)

Riinu ütlemisi

2009-10-10T23:36:00.004+03:00

Riin, nagu ühele 4-aastasele kohane, ütleb pea iga päev midagi sellist, mille peale tuju heaks ja suu naerule läheb. Ma ei ole neid "lapsesuu" nalju üles kirjutanud, arvates, et ehk püsivad niisamagi meeles, aga tuhkagi.

Ühe hiljutise "pirni" pani ta selle nädala esmaspäeval, kui kasvataja lapsed enda ümber istuma kutsus, et leivanädala raames leivast rääkida. Riin oli kõige esimesena sõna soovinud ja teatanud, et minu emmel on kodus juuretis ja emme küpsetab sellest leiba. Viimati tegi emme seemneleiba ja pekileiba (tegelikult oli see küll 5-päeva suitsuliha-leib, toim. märkus), aga meie emmega pekileiba ei söö, sest meil on dieet :-)

Järgmisel hommikul lasteaeda minnes, olin juba valmistunud selgitusteks, et tegelikult meil kodus laste peal selliseid toitumishälbeid ei rakendata... Selgitusi polnud aga vaja. Kasvataja hoopis tundis meeldivalt huvi, kas olen leivakoolitusel käinud ja palus järgmisest leivateost viilukese lasteaeda maitsmiseks tuua. Seda ei passinud leivanädalal enesele kaks korda öelda lasta. Küpsetasime järgmisel õhtul Riinuga lasteaeda viimiseks seemneleiva ja pähkli-rosina leiva ning valmistasime peale määrimiseks (seda rohkem kasvatajate peale mõeldes) portsu maitserohelisevõid. Leib oli lasteaias hästi maitsenud, seega lõpp hea, kõik hea :)

Teine lugu leidis aset mõned päevad tagasi meil kodus. Samal ajal kui ma vannitoas masinasse panemiseks pesu sorteerisin, kõhutas Riin mu kõrval põrandal ja kritseldas paberile väikesi, kokkukirjutatud kirjatähtede sarnaseid kriburidu. Mäletan, et ma täitsin lapsena ise samasuguseid "dokumente" kui kontorit mängisin. Päris mitu rida oli tal kirjutatud, kui andis paberi mu kätte, paludes, et ma ta luuletused ette loeksin. Mängisin tema oletatavate luuletuste mängu kaasa ja tsiteerisin:

Vaikses, kaunis metsasalus,

hiilib ringi siilipoiss.

Piima loodab leida ta,

lapsed ikka toovad ka... read järgnesid, aga rohkem mul hetkel ei meenu.

Teine luuletus rääkis mesimummust, kolmas vihmapilvedest jne.

Algul oli Riin ise ka pisut imestunud, kuidas ta nii palju vahvaid luuletusi on kirjutanud, aga hiljem, kui neid kribukraburidu kümneid ja kümneid lisandus ja mu riimide inspiratsioon rauges, küsisin talt endalt, et millest need lood võiksid jutustada. Et no tema kui autor... ehk oskab öelda. Ja siis ta vastas täiesti siira ja tõsise näoga, et issi ei tea ka ja Rika ei oska neid luuletusi lugeda, aga need tulevad iseenesest, pastakast noh.

Hiljem tuli veel välja, et Riin oli Indreku peale vahepeal suisa kurjaks saanud, kui too "lugeda" ei mõistnud. Nüüd saavad meil vanaemad ja teised küllatulijad kõik oma luuleristsed kätte, sest kuidas sa ütled noorele poeedile, et tema luule lugeda ei sünni :)

Armastuse lugu Pärnu Endlast

2009-09-27T20:49:00.043+03:00

Foto Pärnu Postimehest

"Sepo Seeman on 30. mail 1971. a. Noarootsi vallas sündinud Eesti näitleja", ütleb Vikipeedia. "Endla teatri näitlejat saadab oreoolina koomikuimago, sest on ta ju tuntud kui show- ja möllumees, kel pudeneb pidevalt nalju kui varrukast. Ometi on tal ka potentsiaali tõsisemate lavarollide jaoks", täiendavad naisteajakirjade persoonilood.

Sepo Seeman on tõepoolest andekas, sarmikas, energiline - lavale loodud.

Minu tutvus Sepoga pärineb lapsepõlvest, tõenäoliselt juba ajast, millest mu enda mälupildid ähmased. Mõned hilisemad vahejuhtumid on aga meeles üsna selgelt.

Pilt 1: Tulen esimese-teise klassi lapsena koolist. Minust 6 aastat vanem vend vedeleb naabripoisist ja klassivennast sõbra Sepoga diivanil. "Plika, too meile võileibu", kamandab Üllar. "Ja kirsikompotti", täiendab Sepo. "Me aitame sul hiljem koolitükke teha." Seda viimast, nagu arvata võite, ei järgnenud.

Pilt 2: On soe suvi. Turnime naabritüdrukutega vaibaklopperitel. Minul on öise kõrvavalu järgselt müts peas. Sepo läheneb kamba poistega ja hõigub üle hoovi: "Üllari õde on kesksuvel suusamütsiga!" Järgneb lõkerdav poiste naer. Hoolimata sõbrasuhtest, astub suur vend mehise sammu ja teatab õe kaitseks: "Vale koht norimiseks, Liinal on kõrvapõletik." Mäletan kui väga eriline hetk see minu jaoks oli. Olin tõeliselt uhke, et mul selline julge vend on :)

Sarnaseid meenutusi võiksin siia lisada mitmeid, aga mitte oma "raskest" lapsepõlvest ei tahtnud ma täna jutustada, vaid sellest kui mõnus tunne on alati Pärnu Endlasse etendustele sõita, teades, et Sepo on laval. Kui ka lavastused ise ei ole iga kord ovatsioone tekitavad, siis Sepo mäng küll. Misiganes rollis ta üles astub, teeb ta seda alati suurepäraselt.

Pärast üheksandat klassi, kui Üllar Kilukooli ja Sepo keskkoolijärgselt Pedasse õppima asus, läksid nende teed lahku. Koolid, pered, tööasjad... Hoolimata kiirest elutempost, ei ole aga Sepo oma vanu Haapsalu sõpru unustanud. Pea iga esietenduse eel broneerib ta oma armsa abikaasa, ema-isa ja venna pere kõrval portsu pileteid sõprade tarvis ja hoolib kui lähedased talle kaasa elama tulevad. Nii oleme meiegi Indrekuga tänu Üllarile tihti Endla teatri esietendustele sattunud ja lisaks uhiuue tüki nägemise privileegile, lõbusast after-partyst teatrikohvikus osa saanud.

Eile esietendus Endla Küünis Ameerika kirjaniku Jay Hanagani 2003. aastal kirjutatud ja Madis Kalmeti lavastatud armastuse lugu "Esimesed suudlused"

Täitsa tore oli vahelduseks selline easy-reading. Täpselt nagu teatritutvustuses öeldakse, toob lavastus vaatajate ette vaimuka, hella ja südantsoojendava armastusloo ning laotab lavale elu väikesed, isiklikud ja käestlibisevad hetked.

Ja Sepo oli järjekordselt tasemel, mõjudes läbi etenduse tõetruult alustades 11- ja lõpetades 72-aastast tegelast kehastades. Kahekesi lavapartner Piret Laurimaaga täitsid nad kaks ja pool tundi siira ja sooja mänguga ning pakkusid meile ja kindlasti ka teistele teatrikülastajatele mõnusa õhtupooliku.

Järgmised etendused on tulemas 2., 24. ja 30. oktoobril :)